Tooma Vilma hoiab leiva kartulipudruga pehme

“Teen leiba iga nädal, et lastele kaasa panna. Mul on köögis leivaahi, sinna läheb täpselt üheksa halgu kütteks,” seletab Tooma Vilma ehk Vilma Havik, kuidas tal leivategu käib. Foto: Mailiis Ollino

Tooma Vilma maja asub Manija mõistes künka otsas, muust maast paari laugja meetri võrra kõrgemal. Uksele koputamise peale kostab toast küsimus “Kes seal on?”. See küsimine on temas kinni ajast, mil ta Sorgus elas ja majakavahina töötanud meest Erich-Harvet Havikut tormisel ööl koju ootas.

“Mees läks Selistesse sidejaoskonda palga järele ja pidi õhtul koju tulema, aga kell oli õhtul üksteist juba ja hirmus torm oli. Sügisene aeg. Panin uksed kinni ja äkki keegi koputab ukse taga,” pajatab Vilma ammust lugu.

“Eeri oli ukse taga, tal oli paadimootor seisma jäänud, ta oli tulnud aerudega sõudes ... Tuleb tuppa ja ütleb: “Sa ei küsigi, kes ukse taga on!” Vastan, et mis ma pean küsima, kes on: kes koputab, see lastakse sisse. Peale seda hakkasin küsima ja nüüdki küsin. Ma ei karda midagi, et keegi tuleb röövima, kord surra ju!”