Pahaaimamatult venivad ööd pikemaks ja päikesekera kukub õhtuti metsa taha üha varem. Nii kurb kui see ka pole, on paljud sulelised juba pööranud noka kas lõunasse või itta. Minul kui linnuhuvilisel ja -pildistajal ei jää muud üle kui jäädvustada neid sulelisi, kes jäävad, ja jahtida muidki lendajaid. Päeval päikesesoojust veel jagub ja seepärast on võimalik jälgida päevaliblikaid.
Tellijale
Kõigusoojased kaunitarid
/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
24. august 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel kuus aastat tagasi polnud mul õrna aimugi, kes aias või niidul õrna sooja tuule saatel oma tiibu lehvitab. Ma küll märkasin, et kõik liblikad pole sarnased, kuid liike ma ei tundnud. Koerliblika ja kauni päevapaabusilma suutsin tuvastada. Neid kohtasin päris sageli sügise hakul, mil nad seadsid talvituma kuuri või vana aida lae alla. Ülejäänud lendurid olid mulle tume maa. Enamgi: lapsest saati õpetasid ümberkaudsed sugulased ja tuttavad, et on valged kapsaliblikad ja peale nende kirjud liblikad. Mul on siiralt hea meel, et nii vaene meie loodus siiski pole.