Pidurdav vanuselõks

Heljo Pikhof
, riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heljo Pikhof.
Heljo Pikhof. Foto: PP

Vanemate inimeste palk on meil keskmisest madalam ja arvukalt töötab neid haridustasemele mittevastavatel ametikohtadel. Peale selle on eakate hulgas palju rohkem pikaajalisi töötuid kui nooremate seas.

Võrreldes ülejäänud Euroopa riikidega, loetakse Eestis inimesi vanaks õige varakult, vahel juba 51aastaselt. Põhjanaabrite soomlaste statistika ütleb näiteks, et vanadus algab 62aastaselt.

Samuti suhtub Eesti ühiskond vanemaealiste arvu suurenemisse kui millessegi negatiivsesse: räägitakse peamiselt kuludest ja sellest, et pensionideks ei jätku raha, või üle jõu käivast koormusest tervishoiusüsteemile. Need on kurvad tõsiasjad.

Üle 80 protsendi enne tähtaega vanaduspensionile läinud inimestest on meil pensioni määramise ajal olnud tööta, seega on tegemist justkui töötushüvitise alternatiiviga pensionieelikutele, kes on aetud töötus- ja vaesuslõksu.

Ometi leidub arvukalt aastates inimesi, kel on suur tahe ja valmisolek jätkata pensionieas töötamist, kõige altimad on siin kõrgharidusega töötajad.

Aga ei, väga sageli kohtab hoopis hoiakut: jäädagu õhtule, eluõhtule! Tööandja ei kipu naljalt palkama vabaks jäänud töökohale isegi hea hariduse ja küllaldase töökogemusega üle 50aastast inimest, kui tal on võtta poole noorem.

Liiati arvavad paljud juhid, et pensionärile võib maksta sama töö eest madalamat palka kui nooremale töötajale, sest pensionär saab ka pensioni. Tööandjad otsekui polekski kuulnud, et peale soo, nahavärvi või usutunnistuse järgi diskrimineerimise ei tohi vanuse tõttu ühtegi inimest teisest paremaks või halvemaks pidada.

Niisama vildak suhtumine on sisse kirjutatud koguni statistikaameti lahterdamisse: rahvas rühmitatakse noorteks, parimas tööeas inimesteks (25–49aastased) ja vanemaealisteks. Eestis kohtabki kõige rohkem vanuselist diskrimineerimist – seda meelt oli kaks kolmandikku paari aasta tagusele küsitlusele vastanuist. Teisest uuringust selgub aga, et paljud vanemaealised töötajad on vahetegemist omal nahal kogenud.

Neil pole noorematega võrdseid võimalusi tööasjus kaasa rääkida, neist minnakse mööda, kui kedagi tahetakse tunnustada, edutada, saata täiendus- või ümberõppele.

Diskrimineerimine läheb riigile kalliks maksma. Ühiskonna enda huvides on kogenud töötajaid võimalikult kaua tööturul hoida. Me peame keskeas ja üle selle inimeste kogemused ja tarmu enda kasuks pöörama. Seda enam, et juba kuue-seitsme aasta pärast on meil tööturule sisenevaid noori kaks korda vähem kui praegu. Rahvastiku pöördumatu vananemine paneb ülejäänud riikideski proovile juhtide perspektiivitunde ja riigimeheliku arukuse.

Kõik algab hoiakute muutmisest, vastasel juhul saab vanuselõksust Eesti arengu pidur. Noortekultus on vähemalt vananevas Euroopas oma aja ära elanud. Ja ega keegi ole noor igavesti. Me peame lõpetama jutud, et üle keskea inimesed on ühiskonnale koormaks. Nad on üha suurenev osa meie rahvast ja väga paljud neist on valmis kõrge eani ühiskonda panustama, kui selleks eeldused luua.

Vanas Maailmas on hakatud aru saama, et pensionile minek peab olema pigem teekond kui sihtpunkt. Soomes ja Rootsis võib inimene ise otsustada, mis ajavahemiku jooksul tahab ta tööelust tagasi tõmbuda. Soomes saab ta valiku teha 62 ja 68 eluaasta vahel, võttes arvesse nii oma tervist, tehtavat tööd kui teenistust.

Suurema valikuvabadusega käib mõistagi kaasas suurem omavastutus: varasem pensionile minek tähendab väiksemat, hilisem aga suuremat pensioni.

Senisest paindlikumad töötingimused, täiendusõppe, sporditegemise ja taastusravi kättesaadavus, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sisseseadmine, miks mitte maksusoodustused inimesest hoolivale tööandjale – need on meetmed, mis aitaksid vältida meie töötajate enneaegu vananemist ja mahakandmist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles