Viimaste Vene sõjaväelaste lahkumine 31. augustil 1994 on üks neid taasiseseisvunud Eesti ajaloo daatumeid, mis väärib päevakohast meenutamist. Ühest küljest sellepärast, et peale on kasvanud noored, kel pole olnud isiklikku kokkupuudet Eestit okupeerinud sõjaväega. Teisalt seetõttu, et võõrsõduritest nii kiire lahtisaamine oli uskumatu.
Vene vägede 31. augustiks 1994 lõpliku lahkumise eeltingimuseks olid Moskvas sõlmitud juulilepped, millele kirjutasid alla Eesti president Lennart Meri ja Vene president Boriss Jeltsin. Hiljem sai Meri karmi kriitikat Vene sõjaväepensionäride Eestisse jäämisega nõustumise pärast. Palju hiljem oleme saanud niipalju targemaks, et umbes 18 000 sõjaväepensionäri Eestisse jääda lubamine oli lääneriikide toetuse tingimus. Pidime alla neelama mõru pilli, et eilsed okupandid võisid Eestis erastada elamispinda, saada arstiabi ja haridust samadel tingimustel Eesti kodanikega. Ent Eesti nõustumine andis kõvad kaardid lääneriikidele eesotsas USAga nõuda Venemaalt oma sõjaväelaste viivitamata äraviimist. Kõik see toimus väga lühikese aja jooksul. Mitte väga palju varem olid lääne poliitikud kaalunud nõustumist Vene baaside ajutise jäämisega Eestisse. Nii 2002. aastani.
Moskvale pakuti veel ühte präänikut: viite Eestist (viimasena Balti riikidest) sõjaväelased välja, saate G7 liikmeks. Nii läkski kuni Ukraina sündmusteni.
Eestis oli okupatsiooniväe kasutada 1565 objekti 800 asukohas 871 ruutkilomeetri suurusel alal, mis moodustas kaks protsenti meie territooriumist. Oli viis lennuvälja, üle 50 raketibaasi, polügoonid ja keskkonnasaaste.
Vene vägede 31. augustiks 1994 lõpliku lahkumise eeltingimuseks olid Moskvas sõlmitud juulilepped.
Pärnus võeti sõjaväeobjektid valdavalt üle 1992. aastal. Osa päris talutavas korras. Riigil polnud jõudu seda vara valvata ja kõik, mis ripakil, hiivati ära. Näiteks muutsid Sauga mõisa varemeteks ikkagi kohalikud soomusetegijad.
Need, mis kunagistest sõjaväeobjektidest veel alles on, muutuvad ajapikku militaarturistide sihtkohaks.