Külakunstnik vaatleb elu oma kiiksuga

“Neile on ju kirjutatud Eesti kirjanike tippteoste pealkirjad,” seletab harrastuskunstnik Andrus Older figuuride mõtet ja “Tundetubaka” (paremal pildil) kohta ütleb, et luua saab vaid tundega. Foto: Urmas Luik

Külakunstnik Andrus Older vaatleb elu oma kiiksuga ja see kajastub tema loomingus. Loometöö tulemus paisus meediaskandaaliks, kui Tihemetsa tee äärde tekkis mitmetähenduslik surnukirst. Nüüd valmistab Jõhvi juurtega mees uues kodukohas ette esimest näitust, mis avatakse 18. septembril Kilingi galeriis.

“See surnukirst ei olnud mingi skandaal!” hüüatab kunstnik koduõues, kui suvel juhtunut meenutan. “See polnud kirst, vaid minu tööriistakast: ma ei viinud seda heki äärde selle pärast, et midagi toimuks, vaid naabrinaine kurtis, et autod kihutavad ja mitu metskitse on surma saanud. Ma panin siis piduri sinna ja autod muudkui peatusid päev läbi, kuni politsei tuli mu õue peale ja ütles: “Korista ära.””

Alevi teelt hakkab nüüd Olderi õuest silma vanadusest hallile kuuriseinale paigutatud mehe ja naise valge figuur. Lähemalt vaadates paistavad mehe juures raamatute pealkirjad nagu “Musta pori näkku”, “Untitled 12”, “Litsid” ja naise kujutisel “Lingvistiline mets”, “Ei jäta elamata”.