Seenetarga korvgi jääb sel sügisel metsas tühjaks

Ivi Hiie sirutab käe, et noppida rohekas sametpuravik, pisipoeg Magnus on samuti seenehuviline. Foto: Urmas Luik

Seenemetsast tulles oli nadi tunne: suure korvi põhjas ilutses paar pilvikut, mõni sõnajalgade varjust leitud haavariisikas ja tõmmuriisikas ehk rahvakeeles seaseen. Kogu saak laupäevase retke järel, kuigi sügis tagasi korjasin sama ajaga korvi kuhjaga täis ning kööki täitis seenekupatamise kibekas lõhn.

Aga seenetark Ivi Hiie korvgi jääb tühjaks, kui tema kodukohas Kärsu külas metsatukas tiirutame. Nii kaugele kui silm ulatub, ei jää ühtegi kaunitari – valge seelikutüvega punast kärbseseent. Justnagu kinnitades rahva tähelepanekut: kui punaseid kärbseseeni on palju, on ka söögiseeni palju.

“Sellel sügisel ei ole ma veel ühtegi punast kärbseseent leidnud, naabrimees olevat ühte näinud, aga rõngata kärbseseeni leiab küll päris usinasti,” märgib Hiie ja kummardub näitama oranži kärbseseent. Peagi leiab ta roosa kärbseseene. “Lõhun noaotsaga veidi kübarat selle pärast, et ta peaks hakkama sealt varsti roosakaks minema. Mürgine see seen kupatamise järel ei ole, kuid mina pole teda söönud.”