Ilus, aga ohtlik võõrliik laiutab Audru jõe ääres

Sirle Matt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eike Vunk näitas veekogu ääres kõrguvat kahe–kolmemeetrist verevat lemmaltsat.
Eike Vunk näitas veekogu ääres kõrguvat kahe–kolmemeetrist verevat lemmaltsat. Foto: Mailiis Ollino

Verev lemmalts on sedavõrd ilusate roosade õitega, et mõni peab seda lausa orhideeks ja tänu dekoratiivsele väljanägemisele leidub teda sagedasti koduaedadeski.

Tänavu augustis kuulutati verev lemmalts Euroopas sissetungivaks võõrliigiks ja seetõttu on tema kasvatamine ja paljundamine keelatud.

Pärnu linnas on teada viis suuremat vereva lemmaltsa leiukohta, näiteks Ilvese tänaval Rääma oja ääres. Maakonna suurim kasvukoht asub Audru jõe ääres. Palju üksiktaimi leidub aedades.

Pärnu vibustaadioni juures rohisid keskkonnaameti töötajad ojakaldalt välja 4400 taime. See nädal võetakse ette järelrohimine, et kätte saada need, mis enne nägemata jäid. “Kahel pool truubi otstes oli neid taimi paksult,” rääkis keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Eike Vunk.

Maakonna suurim vereva lemmaltsa kasvukoht asub Audru jõe ääres.

Eestis on verevat lemmaltsat enim Viljandi külje all Viiratsi soos: seal laiutab taim 14 hektaril. “Soo on täis,” tõdes Vunk.

Kümne aastaga on taim massiliselt paljunenud. Kui 2005. aastal leiti võõrliiki Eesti taimede levikuatlase järgi kümnes ruudus (Eesti maismaa on jagatud 540 ruudu vahel), siis nüüd on kasvuala laienenud 55 ruuduni. Vunk jutustas, et võõrliigid laiendavad esialgu vaikselt kasvuala ja siis suureneb nende hulk plahvatuslikult. Praegu annab spetsialisti arvamust mööda veel verevast lemmaltsast jagu saada. Suurbritanniast läheks aga taime kogu riigist väljasaamine Vungi jutu järgi maksma 300 miljonit naela.

Suurbritanniasse see nüüdseks invasiivseks kuulutatud liik 1835. aastal ilutaimena sisse toodigi. Verev lemmalts pärineb Himaalaja mäestikust ega karda seega külma. Taimele meeldivad kasvukohana veeäärsed paigad. Tema vili on kupar, millele pihta minnes paiskuvad seemned laiali. Kui aias jääb taime kõrguseks meeter, siis oja ääres sirgub verev lemmalts kahe–kolmemeetriseks.

Foto: Mailiis Ollino

Vunk möönis, et võib olla keeruline mõista, miks verevat lemmaltsat kasvatada ei tohi. Inimesele pole see taim ju otseselt ohtlik, vastupidi Sosnovski karuputkele, mis nahka põletab. Spetsialist selgitas, et verev lemmalts kahjustab võõrliigina looduslikku mitmekesisust, sest tõrjub kohalikud liigid välja. “Seal, kus see kasvab, naljalt muud ei ole,” avaldas Vunk.

Veekogu ääres põhjustab verev lemmalts erosiooni, sest ei hoia mulda kinni, ja kaldad hakkavad varisema.

Hea uudis on Vungi ütlust mööda see, et taimest on üpris lihtne lahti saada. Maast tuleb verev lemmalts kergesti välja ja ainuke viis temast vabaneda ongi kitkumine.

Verev lemmalts on üheaastane taim ja tema seemned on elujõulised vaid kaks aastat. Väljarohitud taimi ei või maapinnale jätta, sest varre sõlmekohtadest ajavad juured uuesti maasse. Vunk soovitab taime ära kuivatada ja siis kompostida. Tihe niitminegi piirab levikut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles