Sander Rebane: Mulle meeldib mõte, et me mängime koos

Foto: Gertrud Alatare

Nii nagu Sander Rebane õpetab Endla teatri koguperelavastuses Peeter Paanina Darlingi pere lapsi õnnelikke mõtteid mõeldes Eikunagimaale lendama, leian minagi end temaga ühte tuppa sattudes ühtäkki samasugusest olukorrast. Ideedest pakatav Rebane suundub nimelt väheste valitute seas Peterburi oma ala meistri Lev Erenburgi käe alla lavastamist õppima. See omakorda tähendab, et Pärnu teatri laval näeb teda sel hooajal näitlemas üliharva.

Ehkki räägime tõsielust, Rebase plaanidest, kerkime kohati nii kõrgele pilvedesse, et on raske vahet teha, kust maalt paneb ukse kinni elu ja millal algab teater. Rebane tunnistab, et talle meeldibki mängida selle õhkõrna piiriga.

Teha nalju, mille puhul ei saa aru, kas see on nali. Või istuda lennujaamas – lavastuses “See asi” kasutatakse lennujaamana Endla suurte akendega jalutussaali – ja vaadata inimestele otsa, andes mõista, et nad kõik koos mängivad seda lennu ootamise stseeni. Koos etelda on lõbus. Nagu mängisid Eikunagimaal oma ühiskonda kadunud poisid, kes suureks kasvada ei tahtnud.