Ühe eestlasest kindrali lugu

Hindrek (Heinrich, Andrei) Rautsmann alampolkovnikuna. Foto: Olaf Esna erakogu

Enamikul vanematest meestest ja paljudel keskealistel meestel on jagada mälestusi Nõukogude armeest. Paraku ei ole need enamasti kõige meeldivamad hetked elust. Kõigil noormeestel, kes Eesti sõjaväkke kodumaakaitsjaks lähevad õppima, soovitan läbi lugeda Ilmar Tomuski “Kuue kuuga tankistiks” (Tammerraamat, 2013). Siis oleks midagi võrrelda.

Üldiselt võib siiski nentida, et kuigi teise suure sõja järgsel ajal toodi mõnigi Eesti poistest armeest koju tinakirstus, ülejäänutel siiski vedas. Sest on kirjutatud, et ajavahemikus 1796–1874 võeti Eestist tsaaririigi sõjaväeteenistusse umbes 95 000 – 100 000 meest, kellest enamik kodumaale tagasi ei pöördunud, kuna langesid lahingutes või ei jäänud ellu ränkraskes teenistuses.

Üldise sõjaväeteenistuse ajajärgul 1874–1917 läks Eestist teenistusse ligemale 200 000 meest, neist esimese maailmasõja ajal umbes 100 000. Sõjaväljal hukkus või jäi teadmata kadunuks üle 10 000 mehe. Sellest kõigest saab teha ainult ühe järelduse: meie mehi kasutati kahurilihana, tekitades sellega meie rahvuskehandile korvamatu kaotuse, sest neil meestel jäi loomata pere, sigitamata lapsed ja andmata oma tööpanus.