/nginx/o/2018/03/19/7702939t1h1e24.jpg)
/nginx/o/2017/09/22/7127309t1h3862.jpg)
Krasnojarskis ootavad avasüli Siberi eestlased, kelle meelest suurem tõde peitub vanaema kirjutatud vihikutes kui keeleõpikutes. Noori Eesti mehi toiduga nuumata on au sees. Setud tulid mitmesaja kilomeetri kauguselt kohale, et eesti keele õpetajale puskarit joota.
Kevaditi on kohalik rahvuspark kinni, sest karud on talveunest ärganud ja otsivad süüa. Naaberriigi presidentki ei ole just kõige Eesti-sõbralikum. “Mind ootavad karud ja Putin,” mõtlesin, kui istusin rongi peale ja sõitsin Euroopa vabatahtliku teenistuse priitahtlikuna Siberisse.
Kohale jõudes vaatas vastu suur suitsune tehaselinn Krasnojarsk. “Vaata kui ilus,” uhkustas minu mentor Viktooria. Pikkade mustade lokkidega Viktooria õppis ülikoolis ajakirjandust, aga tema suurim unistus on saada koduperenaiseks. Eri riigid, isesugused väärtused. Armsate Eesti linnadega ära harjunud, ei sattunud ma Siberi Lasnamäest õhinasse.
Küll aga vaimustusin sealsetest eestlastest, keda noortekeskuse töö kõrvalt õpetasin. Karl Marxi tänava raamatukogus võtsid mind vastu armsad mammid, kes parasjagu kudusid. Nad käskisid mul higiste kätega ristpisteid teha. Pärast seda lõime käed, et hakkan neile eesti keele tunde andma. Napi vene keele oskuse baasil õpetada grammatiliselt väga rasket (siinkohal rõhutan 14 käänet) eesti keelt on omaette ooper. Käte-jalgade abiga väljendasin end mitu kuud vigases vene keeles käskivas kõneviisis. Ühel pühapäeval sosistas ühe mamma lapselaps minu kohta, et onu on vist purjus.
Raamatukogus saab puskarit
Sealne Eesti selts on eksisteerinud 25 aastat. Õpilased on rõõmsad, et saavad krabisevatelt õpikulehtedelt oma juurte kohta rohkem teada. Ühenduse lõi ja seda veab Vera Oinets, tragi ja suure südamega naine, kes teeb tihti ületunde, et Eesti selts Krasnojarskis tegutseks.
Eelmisel aastal korraldati linnas sünnipäeva auks üritusi. Noored organiseerisid Eesti õhtu, kus õpiti selgeks kaerajaan ja “Õllepruulija”, prooviti Eesti maiustusi ja kama, pandi teadmised viktoriinis proovile, kuulati loengut J.M.K.E-st ja siinsest punkmuusikast. Külla tuli Eesti suursaatkond, kes hea meelega Eesti ja kohalike noortega diskol tantsu vihtus.
Õhtut ette valmistades olin närvis. Pabistasin raamatukogus, kus toimus suur Siberi eestlaste kokkutulek, mida väisasid vennasrahvad udmurtidest leedukateni. Kõigil rahvariided seljas, põsed punased. Vaikne raamatukogu täitus tantsu ja tralliga.
Setu baabad tõid raamatukokku puskarit ja lihapirukaid. Pidin Eesti õhtut ette valmistama, nemad aga tahtsid mind nuumata. Poolvägisi söödeti mulle rasvaseid küpsetisi ja kallati Borjomi pudelist vägijooki. Tahtsin keelduda, aga ei saanud. Nemad olid tulnud mitmesaja kilomeetri kauguselt uut õpetajat kostitama.
Eesti pühad on au sees
Emadepäeval laulsime mammidega raamatukogus emadele mõeldud laule. Viisi pidamata laulsin neile ette ja nemad kordasid, teadmata, et meloodia on vale.
Kuigi Skype võimaldas perega jõululaupäeval suhelda, valdas ikkagi nukker ja üksildane tunne. Seadsin sammud raamatukogu poole. Jõuludel mängis valge habemega ja 80aastane Boris jõuluvana ja nii vanad kui noored lunastasid luuletusi ette lugedes pakke. Luteri pastor luges jumalasõna. Kuldsete hammastega Lilia luuletas nii mis mühises.
Emakeelepäeval uurisime eesti luuletusi ja mina sõin rasvaseid pirukaid. Tore, et igal tähtpäeval oli laud mammade toodust lookas ja nädala varu ahmisin pühapäevaga sisse.
Kui mujal maailmas õpivad pühapäevakoolis lapsed, siis Krasnojarskis täiskasvanud. Siberi eestlastega on ainult see häda, et nad võtavad kaua kartuleid.
Õpik leitud ja tunnid ette valmistatud, olin alguses väge ja missioonitunnet täis.
Kaks nädalat ootasin aga tühjas raamatukogus. Kolmandal nädalal uurisin seltsi esinaiselt, kus õpilased on. “Võtavad kartuleid,” pakkus ta. Neljandal nädalal polnud neid ikka kohal. “Kaua võtavad kuidagi,” arvasin. Aga eestlane pidavatki aeglane olema. Ka Siberis.
Ema vihikud targemad kui õpik
Palju leidub tudengeid, kelle vanaema-vanaisa oli eestlane. Austusest vanavanemate vastu tulevad nad peaaegu iga pühapäev kohale, et keelt õppida. Samuti aitavad nad seltsi esinaisel laulikuid kujundada või üritusi organiseerida. Tunnist võtavad osa lasteaiakasvatajad, kinnisvaramaakler, pensionärid, kellel alles ema käsitsi kirjutatud eesti luuletused, muusika- ja keeleõpetajad.
Pensionärid kipuvad tunnis enim vaidlema. Nende ema eelmisel sajandil kirjutatud varesejalad on tõele lähemal kui filoloogide tehtud õpikud. Väitlesime tunde: nemad nigelas eesti keeles ja mina samal tasemel vene keeles.
Naisõpilased olid usinad, aga liiga emotsionaalsed. Poole kursuse pealt mindi omavahel eri põhjustel tülli. Uurisin siis Nastjalt, miks ta tundi enam ei tule. Näitsik tõi põhjuseks, et tema emotsionaalseid vajadusi ei täideta ja ta soovib oma sisemist rahu hoida.
Kui karuohtu polnud, viisin õpilased kohalikku rahvusparki eestikeelseid puu- ja loomanimetusi õppima.
Kui uurisin õpilastelt, kuidas nad ennast määratlevad, vastasid nad, et on Siberi eestlased. Nad on eestlased, aga mitte päris. Nad räägivad vene keelt, kuna elavad Venemaal, aga ei ole venelased. Maarjamaa on kallis ja südames, aga kaugel. Venemaa on siin, avar ja lai, aga nad ei ole üksnes venelased. Nad on midagi vahepealset.
See on tingitud muidugi ajaloost ja riigist, kus nad elavad. Idanaabri juures ei saa ennastunustavalt sinimustvalgega lehvitada ega Venemaad tagaplaanile jätta: määravad ju selle riigi seadusandlus ja fondid nende tuleviku ja tegevuse võimalikkuse.
Aasta aega on Krasnojarski ooperi- ja balletiteatris pealavastajana töötanud Estonia kunagine peaprodutsent Neeme Kuningas. Teatrikoridoris tormavad kirglikud lauljad, taob trumme 80aastane dirigent ning jagab ja valitseb peakunstnik. Venemaa onupojapoliitika, värvikad tüpaažid ja aegunud asjaajamine nõuab Kuningalt karlssonilikku kannatlikkust: rahu, ainult rahu.
Paar kuud tagasi tõi ta lavale “Kaukaasia vangi”, mida polnud maailmas üle 100 aasta keegi lavastanud. Olin peaproovis ja vaatasin, kuidas iga detail pealavastajale ja -kunstnikule korda läks. Vahel kiputi keset lavavõitlust ja kurba aariat omavahel tülli minema. Vaesed valgustehnikud! Aga ei midagi isiklikku: kirg oma lapse ehk lavastuse vastu. Krasnojarski üldsus võttis lavateose vaimustusega vastu. Kuningas plaanib Siberisse kauemaks jääda, sest peab teatri järgmisele tasemele viimist suureks ja huvitavaks ülesandeks.
Rahvusvahelise tehase juht Artur Rahula tuli Siberisse oma juuri otsima, kuid sai siis huvitava pakkumise hakata võimsa kaatritehase juhiks. Alguses ei tahtnud venelased euroopalikust töötegemisest kuuldagi. Kui Rahula mõistis, et sealsetel töölistel on vaja peremeest, piitsa ja präänikut, läks asi paremaks.
Tema valvsa pilgu all tehakse ameeriklastele ja Euroopasse kõrgtasemel kaatreid. Alles hiljuti tehti üks Soome piirivalvele. Tehases on peameistri ametikohal Tõnu, kes sattus sinna juhuslikult. Kuulis raadiost Eesti õhtu reklaami, tuli kohale, kohtus Rahulaga. Kuna eestlane on hea töömees, otsustas Rahula Tõnu palgata. Nii Kuningas kui ka Rahula löövad kaasa Eesti seltsis.
Krasnojarsk