Mart Sander ei usu peale lendavasse inspiratsiooni

Anete Kruusmägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige rohkem on Mart Sanderilt tellitud Arvo Pärdi portreed.
Kõige rohkem on Mart Sanderilt tellitud Arvo Pärdi portreed. Foto: Mailiis Ollino

Näib, et Mart Sander jõuab elus rohkem asju ära teha, kui mõni isegi unistada suudab. See mees juba ei moluta: peod vahelduvad kunstinäituseks valmistumisega, vahepeal valmib näidend, siis muusikapala, seejärel seriaal. Väsimuse vastu aitab kange kohv.

Kuid multitalentki vajab maalimiseks mõnd praktilist põhjust nagu ettevalmistus näituseks või tarvidus raamatut illustreerida. “Mul on vaja stiimulit. Ma ei usu, et on olemas mingi inspiratsioon, mis lendab sulle peale ja tekitab tunde, et pean haarama pintsli,” räägib Sander. Siis aga löövad mehe silmad särama ja ta hakkab seletama, mis üldse on stiimul. Vanas Roomas nimelt visati gladiaatoreid lõvide ette. Ühel hetkel, kui loomade kuningas oli inimlihast isu täis söönud, tuli teda teistmoodi võitlema motiveerida. Nii torgitigi looma puust kaika otsas oleva metallkonksuga. “Ja mis oli selle konksu nimi? Stimulus!” teatab Sander.

Maalimine on kunstniku päästnud täbaratest olukordadestki. Kord tuli Sanderile külla sõbranna Londonist. Tallinnas peatudes jääb sõbranna ikka sõbra juurde. Sõbranna olevat aga peolemb, kellega mees kaasa tiksuda ei jõua. Kord olidki Sanderi pool nii too sõbranna kui veel kaks sõpra, kes igal õhtul välja kippusid. Neljandal õhtul võõrustaja enam ei suutnud ja teatas, et hakkab nüüd külalisi maalima. Nii päästiski kunsti tegemine Sanderi järjekordsest väsitavast peoõhtust. Selle tulemusena nägi ilmavalgust teos “Hoor”, mis nüüdseks on üks tema lemmikteoseid, millest ta on loonud lausa kolm–neli versiooni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles