Eesti riik ja õnnelik pere saavad alguse kodust. Teame ju, et kui kodus on kõik korras, laabub ka muu. Eestis elab ligi 90 protsenti inimestest oma kodus. Oleme koduomanike ühiskond.
Toomas Tõniste: Mu kodu on mu kindlus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodu omamine ei ole sugugi jõukate inimeste privileeg, vaid Eesti rahva loomuomane eluviis. Riigi ülesanne on koduomanike toimetulekut soodustada ning koduomanike koormisi leevendada.
Viimase viie aastaga on üldine maamaksu laekumine Eestis kasvanud 33 miljonilt eurolt juba 50,5 miljoni euroni 2010. aastal. Kuna üldine maamaksu eesmärk on peale eelarveraha saamise kinnisvara käibe tagamine, kahtleb nii mõnigi kodualuse maa maksuvabastuse õigsuses.
Minu arust on aga midagi väga valesti, kui tänu riigi maksupoliitikale peaksid inimesed oma kodust loobuma. Paraku on inimesed paljudel juhtudel sellise valikuga silmitsi seatud. Näitena toon Tallinna, kus 2008. aastal tõusis maamaks 2,5 korda. Nõmme ja Pirita koduomanik pidi hakkama aastas 1200ruutmeetrise krundi eest maksma ligi 400 eurot. Ka suuremate kruntidega korterite maamaks mitmes Tallinna põlisasumis võib ületada 650 eurot aastas.
Maksuvabastus on oluline
Maamaks on riiklik maks, mis laekub kohalikku eelarvesse. 2,5protsendine kodude maamaksu maksimummäär, mida Eestis kohaldab ligikaudu 30 omavalitsust, tähendab teoreetiliselt, et inimene peab oma kodu teist korda välja ostma.
Maksuõiguse ühe põhiprintsiibi kohaselt ei tohi omandimaks sundida omandist loobuma. Praeguse kõrge maamaksuga on seda põhimõtet rikutud ja löögi alla on sattunud just põlisasumite elanikud.
Eelmise parlamendi volituste ajal seadustati Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ettepanekul, et omavalitsus võib koduomanikke maamaksust vabastada. Eri kitsendustega rakendas seda õigust kolm omavalitsust: Jõgeva, Rae ja Harku. Juba esimese kahe nädalaga registreeris oma elukoha Harku vallas umbes 80 inimest. See näitab, et maamaksuvabastus on inimestele tähtis.
Üldine maamaksu koormus 2010. aastal paraku koduomanikele ei vähenenud, vaid tõusis 2009. aastaga võrreldes Eestis keskmiselt 0,1 protsenti ehk omavalitsuseti keskeltläbi 1,6 protsendilt maa maksustamishinnalt 1,7 protsendini.
Muidugi on absoluutsummades kodualuse maa maksumäärad omavalitsuste kaupa erinevad ja sõltuvad suuresti nii omavalitsuse kui konkreetse kinnistu asukohast.
Nii näiteks on Tõstamaal maa ruutmeetri maksustamishind 0.38 ja Noarootsis 0.45 eurot, samal ajal maksimaalselt 293 eurot ruutmeetrilt Tallinnas.
Eesti kodud vabastatakse maksust
IRL on seisnud pikka aega selle eest, et kaotada maamaks kodualuselt maalt. See oli meie põhiseisukohti koalitsiooniläbirääkimistel. Koalitsioon leppiski kokku, et 1. jaanuarist 2013 kaotatakse Eestis tiheasustusega kohtades kodude maamaks 1500 ruutmeetri ja hajaasustuses kuni kahe hektari pealt.
Meie seadusemuudatus jätaks koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Koalitsioon on põhimõttena kokku leppinud, et omavalitsuste tulude puudujääk, mis tuleneb seaduse jõustumisest 2013. aastal, kaetakse riigieelarvest. Kas seda tehakse tulumaksu omavalitsusele mõeldud protsendiosa tõusu, muu maksuõigusliku meetme või mõne rahalise otsusega, pannakse paika 2013. aasta eelarve menetlemisel.
Paljudes riikides on maamaksu asemel kinnisvaramaks, mille puhul võetakse maa hinna kõrval arvesse maja maksumust. Inimesed küsivad murelikult: kas nüüd tuleb maamaksu asemele kodude kinnisvaramaks, mida nii väliseksperdid kui osa poliitikuid Eestiski on propageerinud? IRLi selge seisukoht on: ei, kodud peavad jääma maksuvabaks.
Kui ütleme “minu kodu on minu kindlus”, siis niimoodi me ju mõtlemegi. Meie soov on anda oma panus, et kindlus püsiks aastaid ja kaitseks Eesti perede õnne.