Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rein Lang: Kohaliku inimese sportimis- ja kultuuri tarbimise võimalused on eelkõige kohaliku omavalitsuse asi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Toomas Huik/Postimees
FOTO: Toomas Huik/Postimees

Teisipäeval ja kolmapäeval külastasid Pärnumaad kultuuriminister Rein Lang ja kantsler Siim Sukles. Kuigi Lang oleks tahtnud vaid toimetuse ruume vaadata, kasutasime võimalust vastset ministrit küsitleda.

Lang käis maad kuulamas, milliseid kulutusi oleks Pärnu linn valmis riigi asemel tasuma. Riik on valmis õla alla panema sõudebaasi ehitamisele ja võib-olla Kalevi staadioni kordategemisele, uue kunsti muuseumi ehitamisele ütles minister selge “ei”.

Kas kultuuriminister on juba jõudnud välja uurida, kui suur on Pärnumaa kultuuriasutuste rentaablus? Millised asutused pärast seda külaskäiku kinni pannakse ja kus palgafondi vähendatakse?

Meil ei ole koondamisülesannet ega ülesannet kusagil midagi kinni panna.

Mis rentaablus? Mis sõna see on? Kus seda turumajanduses kasutatakse?

Rentaablus oli teatavasti kasumlikkuse sünonüüm nõukogude majanduse ajal.

Kas see sõna siis kultuuriasutuste hindamisel veel käibel ei ole?

Ei ole. Mina üritan sellist sõna küll vältida.

Kinni ei panda midagi?

Elame, näeme.

Kui kaua elada on vaja?

Kinni küll vist ei pane midagi. Iseasi on, kas mingid tegevused saab koondada, et muuta kogupilti efektiivsemaks.

Millal see selgub?

Eks käime läbi kõik. Arutame inimestega, selja taga ei tee midagi.

Teatud asjade puhul on ikka hädavajalik, et selle vastu, mis on puhtalt riigi funktsioonid ja riigi institutsioonid, hakkab ka omavalitsus huvi tundma. Mis on väga positiivne ja ma loodan, et (Pärnu linnapea Toomas) Kivimägi ei tagane: me leppisime eile õhtul kokku, et uue muuseumi majandamine hakkab tulevikus toimuma riigi ja linna ühistöös.

Kas selle käigu üks eesmärke oli siis see, et asjad, mis seni on olnud riigi ülesanne, saaks natuke omavalitsuse ülesandeks?

No võib-olla ka vastupidi. Mõnd omavalitsuse asja võib riik isegi senisest rohkem toetada. Aga vastupidi samuti. See on rohkem ratsionaalsuse küsimus.

Kas me näidetega saaksime rääkida?

Eks Endla teatriga ole täpselt sama asi. Ma ei kujuta ette, et väikese linna teatrit saab pidada nii, et ainult riik teeb kõik otsused ja kohalik kogukond üldse kaasa ei räägi. Linn ei ole sellest huvitatud olnud, riik on kogu seda asja ülal pidanud suhteliselt arhailisel ja vanamoodsal moel. Praegu ta töötab ja tõenäoliselt võib töötada sellises vormis veel paar aastat, aga mis viie aasta pärast juhtub? Mina küll ei ole kindel, et see asi jätkusuutlik on.

Mis on ühes maakonnakeskuses riigi ja mis omavalitsuse ülesanne? See piir on minu mulje järgi olnud väga hägune.

Ta ongi hägune. Oleks parem, kui me saaksime seda rohkem läbi rääkida ja piiritleda. Konkreetse näitena võiks võtta spordiobjektid. Pärnu on teinud minu arvates üsna kummalisi investeerimisotsuseid. Suure mürinaga mindi spordihalli ehitama, ehitati ta valmis. Siis selgus, et mitte just kõige kvaliteetsemalt. Osa kukkus sisse, nüüd tuleb välja, et ega seda sissekukkunud osa nagu väga vaja ole.

Ma mäletan, et Reformierakond oli väga palju spordihalli ehitamisega seotud.

Ma arvan, et siin on iga poliitik võidelnud selle eest, et segumasina käima saaks. Seda kõike tuleb ju edaspidi majandada. Spordihall on vahva asi, aga teda on vaja majandada ka.

Kas spordihall on tehtud liiga suur ja ebamajanduslik?

Niimoodi pole ma küll julgenud veel väita. Aga sellest, kas ta on jõukohane Pärnu linnale, võib rääkida. Üks tulemus on väga selge: Rabahallist läks võrkpall minema ega kavatse sinna kunagi tagasi tulla. Rabahall pannakse kinni.

Niimoodi see paraku on, et nõukogudeaegsed spordiobjektid linna ääres on oma aja ära elanud.

Kõik on õige. Seda otsust on raske kritiseerida. Ent kui vaadata, kui suur on praegu spordihalli koormus linnale, siis linnal on hapnik kinni. Midagi muud teha ei saa selle tõttu. Selle üle, kas see on kõige ratsionaalsem otsus, võib vaielda, aga see pole minu asi.

Kus see linna ja riigi ülesannete piir ikkagi on?

Kindlasti ei ole spordihalli ehitamine riigi, vaid kohaliku kogukonna asi.

Ükskõik millises omavalitsuses?

Ükskõik millises omavalitsuses. Kui ta ei ole seotud tippspordiga, siis kindlasti.

Kas raamatukogu on igal pool omavalitsuse asi?

Sukles: Me oleme teatud objektide ehitamist toetanud, aga me ei võta kunagi opereerimiskulusid. Riigi asi on omavalitsustele tuge pakkuda.

Lang: Omavalitsuse asi on tegelda kõigi kohaliku elu küsimustega. Seadusandja saab ainult omavalitsusest ära võtta mingisuguse funktsiooni. Näiteks korrakaitse funktsiooni on seadusandja võtnud riigi pädevusse ja pannud ametisse riigipolitsei.

Kohaliku inimese sportimis- ja kultuuri tarbimise võimalused on eelkõige kohaliku omavalitsuse asi.

Kõik kontserdimajad …

Kui omavalitsus ei jaksa, siis riik oma eelarvega muidugi võib tulla sellesse mängu. Riik on, muide, Pärnus väga tugevalt esindatud. Siin on täielikult riigi ülalpidamisel akadeemiline repertuaariteater koos püsitrupiga, kuhu omavalitsus ei panusta sentigi. Siin on kontserdimaja, millesse linn panustab ikka naeruväärselt vähe.

Sain ma õigesti aru, et omavalitsusel on kohustused ja riigil on armulikkuse funktsioon? Või on riigilgi mingid kohustused kultuuri vallas?

Ma pole küll ühestki põhiseaduslikust dokumendist lugenud, et riigil on kohustus kultuuriliselt teenindada Pärnu kogukonda.

Kas kino on Eesti riigis ainult erakapitali ülesanne?

Absoluutselt. 100 protsenti. Me võime debateerida selle üle, kas väärtfilmide näitamisel tuleb riik mingil moel appi, sest see on kahjumlik tegevus. Kino näitamine on kasumlik tegevus. Ja kõik see, mis tuleb omadega välja, peab olema erasektori asi.

Väärtfilmide puhul on lugu vähe teisiti. Selleks on mingi programm kultuuriministeeriumis olemas. Toetatakse neid kinosid, mis näitavad väärtfilme. Kinobussi oleme toetanud. Aga kindlasti ei toeta me kino ehitamist.

Milliseid kultuuri- ja spordiinvesteeringuid on pärast muuseumi valmimist Pärnusse oodata? Kunstimuuseumi? Kalevi staadioni kordategemist?

Spordikongress on otsustanud, et riiklikult tähtis spordiobjekt Pärnus on sõudebaas.

Kumb? Kas see, kus käib president, või see, kus käib Jaanson?

No see Jaansoni oma on tegelikult sõudebaas. Seal on klubi ka. Kalevi sõudebaasis on vist aerutajaid rohkem kui sõudjaid.

Sukles: Riik ei ütle, kas siia või sinna. Kõigepealt on vaja sõudeliiduga läbi rääkida. Kui teha korralik investeering, tuleb see teha sinna, kus on klubi järelkasv ja mingi perspektiiv.

Lang: Vaatame, mis olümpiakomitee ütleb. Kaks tükki neid tõesti on, mis sõudmisega tegelevad. Minu teada tegeleb sõudmisega rohkem Jaansoni klubi, teine pool on üsna segane värk.

Millal ükskõik kummal kaldal asuva sõudebaasi kordategemist alustatakse?

2014 avaneb järgmine Euroopa Liidu rahastusperiood.

Aga kunstimuuseum või uue kunsti muuseum?

Seda teemat me ilmselt sisse ei võta. Riik ei tee seda.

Ilma riigi toeta ei saa Euroopa Liidu fondidest toetust küsida.

Euroopa Liidu fondidest võib ka eramuuseum toetust taotleda. Kas ta seda suudab ja teeb, on tema asi, aga kindlasti mingit uut muuseumi riik Pärnusse ehitama ei hakka. Niikaua kui mina minister olen.

Miks? See kõlas kuidagi nii ootamatult ja kategooriliselt.

Sellepärast, et ei ole vaja. Me ei saa lõpmatuseni muuseume ehitada.

Aga mis see järgmine kultuuriobjekt siis olla võiks?

Aga mida te ise tahate? Peaasi, et saaks ehitada või?

Minul mõlgub kõige rohkem uue kunsti muuseum meeles.

Minu arvates on Mark Soosaar suurepärast tööd teinud nüüdisaegse kunsti promomisel Pärnus. Me soovime talle kindlasti jõudu ja edu.

Praegusest asukohast tõstetakse ta mingil ajal välja.

See on eraõiguslik suhe, sellesse me kindlasti sekkuma ei hakka. Selle kohta, kas ta tõstetakse või mitte, ei oska ma midagi öelda. Aga riik ei hakka kindlasti uut muuseumi ehitama. Kumu on ära makstud.

Kas riik ei toeta näiteks üürimisel, kui ta mujal ruumid leiab?

Selleks on kultuurkapital, et eraõiguslikud isikud saaksid toetust. Mark on sealt raha saanud ja tänu sellele saab filmifestivali teha. Seda raha ei jaga kultuuriministeerium, vaid kultuurkapital ise.

Kui lugupeetud ajakirjanik nii hirmsasti ütleb nõudlikus toonis, et milline on järgmine kultuuriobjekt, siis mul on küsimus teile kui pärnakale: mida pärnakad tahaksid? Teater on olemas, selle täitumus ei ole maailma kõige suurem. Teater on nagu prillikivi, kaks saali. Kontserdimaja 40 000 elanikuga linnas. Sellist kontserdimaja maailmas annab otsida.

Ma möönan, et kultuuriobjektide poolest läheneme varsti tublile Ameerika linnale.

Ameerikas ei ole sellist luksust. Ühe Ameerika linna orkester päris kindlasti ei harjuta sellises saalis nagu Pärnu linnaorkester.

Kindlasti on sport praegu Pärnus rohkem vaeslapse osas kui kultuur. Ehkki ka kultuuri valdkonnas leiaksime kindlasti katmata nišše, võtame kas või kino.

See veel puuduks, et riik hakkaks kino ehitama. Tõsine asi on Pärnu linnale muidugi staadioni puudumine. See, mis omal ajal Kalevi ja ametiühingute poolt tehti, on grandioosne sigadus. Mõni uuriv ajakirjanik võiks natuke pühendada ennast sellesse afääri.

Mina olen Pärnus pühendunud Reformierakonna tegelastele, kes staadioni planeeringu vastuvõtmist takistasid.

Ärge seletage! Kogu asi saab alguse Kalevi – seda juhatas tol ajal Mart Siimann – ja ametiühingute keskliidu direktori Kadi Pärnitsa vahelisest lepingust kinnisasjade jagamisel. Minu arvates pärineb see aastast 1995 või 1996.

See avas tee nende varade kantimisele. Seal olid mängus Tallinnas tenniseväljakud, kus praegu on mingi Leedo parkla, siis oli auto-motoklubi Pirital, Kalevi keskstaadion, Pärnu staadion ja veel mingid asjad.

Ma olen sellega päri, aga Kalevi staadioni planeeringu sidusid kohalikud poliitikud Viktor Levada planeeringuga ja selle kehtestamine venis.

Vist oli küll midagi niisugust. Ja siis läks investeering korstnasse ja nüüd on tulemus null. See on linnale üks tõsine koht ja sellest oli eile linnapeaga juttu. Rohkem ma praegu ei kommenteeriks.

Kivimägi kindlasti küsis riigilt raha selle tarvis.

Mitte võib-olla nii päris, aga siin mingisugust koostööd saab ehk edendada küll.

Milline on Eesti kultuuripoliitika eesmärk? Kas see, et 3500 euro suuruse kuusissetulekuga inimesed jõuaksid teatris ja kontserdil käia ning alla 1000eurose palgaga inimesed jõuaksid raamatukogusse ja Raeküla metsa?

See on nüüd küll niisugune konstruktsioon, et sellele polegi võimalik vastata. See on umbes sama, kui justiitsministrilt küsitakse: laost varastati ära kaks kotti suhkrut, keegi ei näinud, kui palju selle eest saab?

1000eurose kuupalgaga inimene käib teatris ka üsna usinasti. Ja 3500eurose sissetulekuga inimene käib raamatukogus.

Kui palju see alla 1000-eurose kuupalgaga inimene teatris ja kontserdil jõuab käia?

Minul ei ole seda uuringut, aga ma arvan, et teater ise tõenäoliselt omab mingit pilti, kes nende publik on.

Järsku on teatrite toetus liialt väike ja külastatavus on seetõttu langenud?

Kuidas need kaks asja võiks omavahel seotud olla?

Kui toetus on väiksem, siis kuskilt peab ju raha tulema. Näiteks piletitest.

Need kaks asja pole absoluutselt omavahel seotud. Teatri puhul on oluline, et see lugu, mida teater jutustab, liigutaks inimesi. Et nad tuleksid seda asja vaatama.

Eesti teatrite täitumus on tänase päeva seisuga üsna hea. Käiakse ju vaatamas. Aga perspektiiv on selles mõttes hägune, et neid lugusid, mida jutustada rahvale, ei ole nii kole palju, et nad suudaksid kõiki Eesti teatrilavasid täita. Ja aina raskemaks läheb neid leida.

Seda probleemi siis pole, et teatri- ja kontserdipiletite hinnad on liiga kõrged?

Piletite hinnad on turumajanduses sellised, mis võimaldavad neid müüa.

Kas kultuuripoliitikas peab turumajandus neid reguleerima?

Ma arvan küll. Turumajandus on väga oluline asi.

Siis ei maksa üllatuda minu küsimuse üle, milles sisaldub väide, et inimeste sissetulek lahterdab nende ligipääsu eri kultuuriliikidele.

See on õõnes väide. Kultuuri tarbimine sõltub eelkõige inimese huvidest. Praegused piletihinnad ei ole sellised, mis muudaksid kultuuri täiesti kättesaamatuks.

Kultuuripoliitika eesmärk ei ole kindlasti see, et me hakkame tagama, et igaühel on võimalik jalutada teatri uksest sisse ja hakata etendust vaatama. Seda aega ei tule mitte kunagi. Selline võimalus on raamatukogude puhul olemas ja isegi see on minu meelest üsna küsitav, kas riik ja avalik sektor peab tegema naistekad kättesaadavaks ja neile peale maksma.

Kas raamatukogude ülalpidamises muutub midagi omaosaluse suurendamise suunas?

See on seadusega paigas, vaevalt seal midagi muutuma hakkab. Küll tahaks me mingil määral hakata ostupoliitikat kujundama. Kõike, mis ilmub, ei jõua raamatukogu ju nagunii sisse osta.

Milline võiks olla Pärnu linna kultuuri- ja spordipoliitika eesmärk?

Mina ei lähe õpetama Pärnu kogukonda, kuidas elama peab. Sellele küsimusele on Pärnu linn vastanud kohalikel valimistel. Küsige Kivimägi käest, küsige iga volikogu liikme käest.

Tagasi üles