Poole tuhande elanikuga Lavassaare alev peidab enda servas kaunite kodudega Mäe tänavat, mille kodukaunistamise maakondlik komisjon tunnistas hoonete rühmade hulgas võitjaks.
Lavassaares Mäe tänaval säilib kunagise küla eripära
11. juuni 2011, 09:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd otsib Lavassaare vallavanem Ene Täht kristlikku lahendust probleemile, kes siinsetest elanikest lähevad maavanema ja presidendi vastuvõtule, ja arvab, et omavalitsuste liidu korraldatavale võitjate õppereisile saavad kaasa kõik soovijad.
Pikka kurvilise kruusateega tänavat piirab looduslik piklik vall, kuni 31 meetrit üle merepinna ulatuv otsmoreen. Teist kätt jäävad köögivilja- ja heinamaad, mets ja raba. Pärimuse järgi tulnud muistel aal kolm inimest mööda metsloomarada üle soode ja rabade, kuni leidsid Lavassaare mäe ja jäid sinna pidama. Esimesed kirjalikud märkmed on tehtud külast aleviks kujunenud Lavassaare kohta 1624. aastal. Punapöörde eel oli praeguse Mäe tänava ääres 15 põlistalu, mille hoonestusest on siin-seal säilinud palkidest kõrvalhooneid ja maakividest müüre. Elumajad on nende omanikud enamasti vundamendist katuseni uuesti ehitanud, kuid säilitanud kunagised kohanimed, näiteks tänavaalguse Naanu, Raba, Tiheda ja tänavalõpu Kubja.
“Vana-Lavassaare küla eestiaegsed talukohad liideti aleviga, kui alev tekkis,” ütleb vallavanem Täht ja palub vabandust, et vaade ei ole just kõige kaunim, sest Eesti Energia paigaldab õhutraatide pusa asemele maakaablit ja piki tänavat jookseb möödapääsmatu töö künnivagu.
“Kuivus hakkab liiga tegema,” viitab Tiheda talu perenaine Sirje Ojala tohutule kõrbekuumale vaatamata niidetud maa-alale, mida ilmestavad vana kivimüüri pidi roniv täies õies lõhnav kuslapuu ja oma elu elanud tammede ja jalakate kändudesse istutatud lillede värvilised õielaigud.
“Kui 2005 tulime, kasvas siin võpsik, vanadest taluhoonetest polnud midagi järel, perega oleme koos tööd teinud, uue maja ehitanud,” räägib perenaine.
Mõni maja vahet on Peetre talu, mille perenaine Inge Laine seletab keset hirmpuhast umbrohuvaba aeda, et tema istutab lilli, põõsaid ja puid oma äranägemise järgi, kuid köögiviljandus taandub aina rohkem muru alla.
“Siin olid laut ja hobusetall, aidaga ühes rivis, ema ütles, et see on nagu Aurora laev: nii suur hoone,” meenutab Sirje Ojala möödanikku, mis maja ehitusaasta järgi ulatub 105 aastat tagasi. “Elupuus on linnupesad sees, seda ei saa pügada,” viitab ta omapärase vormiga igihaljale aiakaunistajale.
Mäe 9 seinal tervitab tulijat praetaldrikusuurune tunnustussilt, mis teatab, et siin on 2006. aastal maakondliku kauni kodu konkursi võitja.
“Ainult varemed olid, kui tulime, 16 aastat oleme siin elanud,” mainib Raba talu perenaine Hilje Aaspere ega hooli kiidusõnadest, sest palavus närtsitab õieilu.
“Me ei ole mitu aastat kedagi konkursile esitanud, seekord arutasime vallavalitsuse istungil, et ei tõsta kedagi eraldi esile, sest meil on palju kauneid kodusid, seepärast jäigi valikusse terve tänav,” põhjendab vallavanem tänavust eelistust.