Täna möödub 70 aastat nõukogude võimu korraldatud juuniküüditamisest aasta varem okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu aladelt. Inimsusvastase kuriteo aluseks oli 16. mai 1941 ÜK(b)P keskkomitee ja NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu ühismäärus ”Leedu, Läti, Eesti NSV puhastamisest nõukogudevastasest kriminaalsest ja sotsiaalselt ohtlikust elemendist”.
Dokumendi sõnastus oli selline, mis võimaldas kinni võtta ja ilma mingisuguse uurimise ja kohtuta saata Siberisse keda tahes. Näiteks ”kontrrevolutsiooniliste parteide liikmed” või ”nõukogudevastastest natsionalistlike ja valgekaartlike organisatsioonide liikmed”. Niikuinii tembeldati nõukogudevastaseks kõik Eestis tegutsenud organisatsioonid ja niigi keelustatud erakonnad.
Välja tuli saata endised vangivalvurid, sandarmid, kõrgemad politsei- ja vanglate juhid, suurmõisnikud, vabrikandid. Samuti kunagised ohvitserid, sest mingeid rahvuslikke relvajõude polnud enam vaja.
Mõistagi sõnastati ühismäärus tagantjärele, sest nimekirjade koostamine kõigis neis eilsetes riikides käis juba täie hooga. Eestvedajateks kohalikud kommunistliku partei liikmed, nende kaasajooksikud, NKVD. Nimekirja aluseks sobis kas või telefoniraamat, sest kui inimesel on juba telefon, järelikult: pursui, neetud kodanlane.
Küüditamine kodudest kestis 17. juunini, siis hakkasid raudteede sõlmjaamadest Venemaa avarustesse liikuma küüditatuid täis topitud loomavagunitega ešelonid.
Ohvrite arvu kohta on eri andmeid. Näiteks Eestist, Lätist ja Leedust kokku viidi ära 40 178 inimest, neist Eestist ligi 10 000. Pool neist sellelt reisilt tagasi ei tulnud.
Tõenäoliselt on Venemaa avalik retoorika juuniküüditamise ”vajalikkusest” jäänud samasuguseks nõukogudeaegseks nagu varemgi. Järeltulevatel põlvedel aga lasub kohustus seda tragöödiat mäletada.