Jaanilaupäev. Millalgi 1990ndate keskel. Oleme kõik purjus. Mitte natuke võtnud, vaid rämedalt täis. Sai ju terve õhtu joodud. Selleks me, osa alaealisi, teised äsja täisealiseks saanud, Vana-Kariste järve äärde ju sõitsimegi.
Kommentaar: Palju õnne jaanipäeva üleelamiseks!
21. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni tund pärast uue päeva algust hakkab pidu ära vajuma. Kellelgi tuleb pähe väärt mõte autoga tuuritama minna. Just, õige! Ronime viiekesi pisikesse kollasesse Trabanti. Viina juurde tooma. Või mõnel muul ettekäändel. Vahet pole. Põhjus pole oluline. Tagajärg samuti. Oluline on vaid hetk, milles viibime. On ju nii pagana lahe kihutada neid kruusateid pidi läbi aasta kõige lühema öö.
Turvavöö? Ei! Turvavöö on jobudele! Autoraadio lõugab. Kallame otse pudelist viina kurku. Vaat niimoodi elatakse, tropid. Meiega ei saa midagi halba juhtuda. Me oleme tegijad. Päriselt ka, noh.
Vastu autopõhja pekslevad robinal kivid, kui auto järjekordsest kurvist libamisi läbi sööstab. Sirge. Nüüd pedaal põhja! Vaatame, kui palju see ront välja võtta suudab! “Palju kiirust on?” hüüab keegi tagaistmelt. “110,” teatab teine tunnustavalt. Juurde! Veel!
Järgmisel hetkel hakkab ilmselt rattaga kasteniiskele teepeenrale sattunud auto vänderdama ja satub külglibisemisse. Saame stabiilsuse tagasi, ent sööstame diagonaalis üle tee, otse elektriposti poole.
Aeg niriseb pikkamisi nagu hüübima hakanud veri. Hirmu pole. On tuimus. Silmitsen elektriposti, mis aeglaselt, kuid võika sihikindlusega läheneb. Sentimeeter sentimeetri haaval. Veel meeter või paar, siis ongi kõik. Kõik ja mitte midagi.
Mootori möirgamine kostab väga kaugelt, otsekui vati seest. Muid hääli pole. Kõik on vait. Ootel. Tuimad ja tummad. Pööran pilgu juhile. Ta ei ole alla andnud. Ei lepi. Keskendunult ja veidi kummargil, hallikat karva nägu pinevil, hambad huulde surutud, lappab ta rooli. Kerge masin kuuletubki. Hahaa, elektripost vajub pildilt välja! Nüüd klõpsab keegi, seesama, kes enne ajavoo aeglustas, kiirkerimisnupule.
Oleme taas külglibisemises. Uuesti rooliga rohmaki vastu. Liig tugevalt. Masin teeb pooliku pirueti ja paiskub, vasak külg ees, heinamaale. Jääb korraks kahele rattale kõõluma, ent räntsatab seejärel ratastele.
Meil oli õnne. Rohkem kui neil kolmel poisil, kes 2010. aasta jaanipäeva varahommikul hukkusid purjus ja sõiduõiguseta 17aastase noormehe juhitud Volkswagen Caravelle rusudes. Neljapäeval tuleb taas jaanipäev. Palju õnne meile kõigile! Või siis kainet meelt!