Hansapäevi iseloomustasid rännakud ajas ja iseendas

Hansapäevadel muusikast puudust ei tulnud - esinejaid võis nautida korraga kahel laval. Foto: Urmas Luik

Seekordsetel Pärnu hansapäevadel võis tavapäraste kauplejate ja esinejate vahelt leida inimesi, kes peomelu taustal kutsusid külastajaid rändama nii ajas kui iseendas.

Juurteni naasmise viise on mitmesuguseid: sinna jõuab nii hoolega ajalooõpikut tudeerides kui kõiksuguste iidsete oskuste proovimise ja omandamisega.

Hansapäevad pakkusid külastajatele seda teist varianti – lüüa raamat kinni ja tulla kodunt välja ajalugu nuusutama. Kaht eri tahku meie kultuuri- ja ajaloost esitlesid Tallinna värava külje all end sisse seadnud viikingiküla ning Munamäele püstitatud salapärane telk, kust kostis küll laulu, küll juttu või trummimängu.

Viikingikiivril polnudki sarvi

Kibedal lõunaajal, kui igamees sai proovida nahknuiavõitlust, valmistas Mati Nuut parasjagu süüa. “Porgandil on kohe õige maitse!” rõõmustas Nuut ühepajatoidu sisse porgandeid lõikudes. Kogu tooraine oli eheda maitse saavutamiseks taluturult kokku ostetud. “Siga, kapsas, kaalikas,” loetles Nuut toiduaineid, millest hakkas valmima maitsev, toitev ja tervislik viikingisöök.

“Viikingiks olemine on elustiil,” rääkis Nuut ja seletas, kuidas maapuudusel pärisid vanimad perepoegadest maa, nooremad aga läksid kõigist Põhjala maadest viikingiks.

Eestist mindi Saaremaalt ja Põhja-Eestist. Kõikidest noorematest poegadest aga viikingeid ei saanud. Viikingiks hakkasid need, kelles oli rohkem seiklejavaimu ehk seitse kuni kümme protsenti elanikest.

Seda, et viikingeid seostatakse Põhja-Eesti asemel pigem Skandinaaviaga, peab Nuut kahetsusväärseks asjaoluks, sest Eesti pinnal kestis viikingiaeg kauemgi kui selle ametlikuks lõpuaastaks loetav 1066. Peale selle on Eesti pinnalt leitud 5000 hõbemünti ja suur osa Eestimaast veel läbi kaevamata. Ometi teevad müüdid oma töö ja rahvuse teadvuse muutmiseks on vaja aega.

Üks sellistest valearvamustest on näiteks sarvedega viikingikiiver, mida Nuudi andmetel pole üldse olnudki.

Nuut räägib, et sellisel valearusaamal võib olla kaks põhjendust: esiteks viikingite demoniseerimine munkade poolt, teiseks aga legend 18. sajandil Inglismaal välja kaevatud pronkssarvedest, mis oma materjalikasutuse tõttu kindlasti viikingiaega kuuluda ei saanud.

Ometi teeb massikultuur oma töö, seepärast ongi Nuut enda ülesandeks võtnud ajastu täpse kujutamise alates lõhnadest ja helidest kuni telgiehituseni välja.

Oma viisi otsimine

Tee juurte juurde võib viia ka iseenda, šamaanirännaku või laulmise kaudu. Šamaanitelgis sai igaüks trummilöökide saatel oma lemmikpaiku külastada ja endale olulistele küsimustele vastuseid otsida.

Vaimse rännaku kõrval saadeti inimesed päriselt rännakule, tajumaks, kuidas kõndides leiab lahenduse oma murele.

Kaheksa aastat koolitajana töötanud Mikk Sarv juhendas hansapäevadel nelja töötuba ja korraldas kaks kontserti. Töötubades sai peale šamaanirännakute kogemise õppida taimepillide valmistamist, taimesuitsudega tervendamist ja regilaulu.

Sarve õpitubade eesmärk on süstida inimestesse eneseusku. “Meil on kõik olemas. Peame ainult tähelepanu pöörama ja lugu pidama,” õpetas Sarv ja tõi näite, et kodu lõhnavaks muutmisel ei pea me sugugi poodi viiruki järele jooksma. “Ka kadaka ja nõmmliivateega võib kodu lõhnama panna,” soovitas ta.

Juurte lähedal on inimene enesekindel, kasvab ja saab kaaslastele tuge pakkuda. Ta on lahke meelega ja tunneb, et miski ei ohusta teda. “Loomine algab siis, kui oled kindel ja rahulik,” kinnitas Sarv.

Üks viise rahu saavutada on laulmine. Regilaulu õpitoas tegeldi oma viisi leidmisega.

“Laulul on tervendav mõju,” selgitas Sarv ja rääkis, et tihti aitab valu vastu oigamine. “Aga võib juba varem laulda, et terveneda,” tutvustas Sarv lihtsat tarkust ja tuletas meelde, et viisipidamine polegi peamine. “Oluline on, et igaüks suudaks kas või enda jaoks laulda.”