Võidufilmid jutustasid liigutavaid lugusid

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku film Kukumäest meeldis nii publikule kui žüriile.
Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku film Kukumäest meeldis nii publikule kui žüriile. Foto: Ardi Truija

Pärnu filmifestivalil linastunud 120 dokumentaalfilmi hulgast võitsid vaatajate ja žürii poolehoiu tõsielulood, mis puudutasid südant aususe ja intiimsusega.

Rahva lemmikuks valitud serblase Srdjan Sarenaci nukker-humoorikas dokumentaal “Naisteta küla” vaatleb Serbia mägikülas elava kolme venna püüdlusi leida abikaasad naaberriigist Albaaniast, kus mõni küla on vaid õrnema soo päralt.

Režissöör Jerzy Sladkowski lugu “Viinavabrik”, mis sai parima kunstilise teostuse auhinna, räägib noorest vene naisest, kes töötab viinavabriku vooluliinil, kasvatab üksinda last ja unistab õnnest.

Film aitab maailma mõista

“Filmi sõnum on see, et tuleb võidelda oma unistuste eest,” rääkis Rootsis töötav Sladkowski, kes on dokumentaalfilme teinud kogu elu. “Püüan oma filmidega aidata inimestel maailmast aru saada ja otsida võimalikke lahendusi.”

Filmimees nimetab end inimeste lugude järele hulluks: ta naudib suhtlemist, inimeste elude vaatlemist istudes põnevat kaaslast kuulates vahel südaööni. Üks kohtumine võib viia järgmiseni, mis omakorda uue filmi ideeni.

“Ma pole reporter: kui leian inimese, kel on huvitav lugu, interpreteerin seda nii, et saan oma sõnumit edasi anda, omaenda loo teha,” valgustas režissöör filmide valmimisprotsessi. “Dokfilmidel pole alati nii suur publik kui kunstilistel filmidel, aga kõik sõltub sellest, kuidas film tehtud on. Põimin teadlikult oma filmidesse huumorit, sest see paelub publikut ja ka elus endas seguneb draama tihti komöödiaga.”

“”Viinavabrik” on väga intiimne film, uskumatu, et tegemist on dokumentaalfilmiga,” kiitis Sladkowski tööd žürii liige Riho Västrik. “Teine kunstilise teostuse preemia saanud film, “Õpetaja Irena”, oli samuti väga hea, jätkates maailmas ja Pärnu filmifestivalilgi läbilöönud koolifilmide traditsiooni. Filmi peategelasest õpetaja on supervõimas, omamoodi tugev ja vastuoluline.”

Västriku sõnutsi konkureerisid festivali peaprogrammis võistelnud filmid omavahel tugevalt, tegu oli täispikkade kvaliteetfilmidega, mis oma olemuselt sobivad kinosaalis demonstreerimiseks.

“Filmi kvaliteet ei sõltu muidugi selle pikkusest,” lisas Västrik. “Loodusfilmide hulgas võitnud Alijan Nasirovi film “Karjalaager” Kirgiisiast oli vaid pooletunnine, kuid samuti väga kõrgel tasemel.”

Kuku jäi ellu ja võitis

Parima eesti filmi hindajad olid oma valikul üksmeelsed: kuigi esikohale pretendeeris neli tugevat filmi, kirjutasid kõik žürii liikmed oma paberitele esimeseks “Kuku: Ma jään ellu.”

“Kolm aastat tehtud film ja minu meelest Arvo Kukumäe parim filmiroll üldse,” kommenteeris Eesti filme hinnanud Mati Põldre. “Kuku ei ole teatris suuri rolle mänginud, sest alkohoolikud ei suuda sageli end kätte võtta, et teatris lavale minna. Filmis aga käivad asjad natuke teistmoodi ja Kuku filminärv ning kaameratunnetus on väga tugevad.”

Põldre võrdles Kukumäge Jack Nickolsoniga, kes ei peagi filmis suurt midagi tegema, et vaatajate tähelepanu võita, piisab näitleja enda olemusest. Veel kiitis Põldre filmi liigutavaid kõrvalkaraktereid, kes Kukut joomatõves toetavad.

“Kardan ainult, et alkohoolikutest rääkivatele filmidele ei jagata suurtel festivalidel suuri preemiaid, sest neil pole piisavalt kasvatuslikku mõju,” väitis Põldre. “Meie andsime “Kukule” preemia rõõmuga.”

Filmi autorid Andres Maimik ja Kaidi Kaasik tunnistasid, et Kukumägist kõneleval linateosel on Eesti kinodes läinud seni väga hästi ja plaanis on see saata piiritagustele festivalidelegi.

“Eesti publik ja kriitikud kiitsid meid päris palju, kinoseansid on täissaalidele läinud,” rääkis Kaasik. “Kukuta poleks filmi, temaga oli väga meeldiv töötada.”

Filmivõtted kestsid üle kolme aasta, materjali kogunes 80 tundi. “Head filmid valmivad pikalt, sest siis pole tegu enam filmitava kirjelduse, vaid protsessiga,” kommenteeris Maimik. “Võib-olla oleks tore vändata film inimese sünnist surmani, aga kardetavasti ei pea dokumentalistid ise vastu, näiteks Kuku võib vabalt meid kõiki üle elada, kapronist organitega, nagu ta ise enda kohta väidab.”

25. Pärnu filmifestivalil auhinnad

Suur auhind parima kunstilise teostuse eest
Itamar Chen, “Õpetaja Irena”,
Jerzy Sladkowski, “Viinavabrik”.

Parim audiovisuaalne jäädvustus
Gentille M. Assih, “Itchombi”.

Parim portreefilm
Petra Lataster-Czisch, Peter Lataste, “Ei ilma sinuta”.

Parim muusika-dokumentaalfilm
Martin Weinhart, “Punane Sufi”.

Parim dokumentaalne lühifilm
Åsa Blanck, Johan Palmgren, “Anders ja Harri”.

Parim lastefilm
Thomas Riedelsheimer, “Hingelinnud”.

Parim film teemal “Inimene ja loodus”
Alijan Nasirov, “Karjalaager”.

Andris Slapinši mälestusauhind
Kullar Viimne, “Hing”.

Prantsuse suursaadiku auhind
Boris Gerrets, “Inimesed, kes ma oleksin ja ehk olengi”.

Parim eesti dokumentaalfilm
Andres Maimik, Kaidi Kaasik, “Kuku: Mina jään ellu”.

Eesti Rahva auhind
Srdjan Sarenac, “Naisteta küla”.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles