Pärnu 25. filmifestivali aukülalised olid Läti filmimehe Andris Slapinši lesk Nataša, poeg Andris ja tütar Anna.
Festivalil meenutati Andris Slapinši loomingut
13. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20 aastat tagasi Riia tulistamises hukkunud Andris Slapinši diplomitöö “Liivi laulud” oli juubelifestivali avafilm, veel näidati programmis tema filme Siberi šamaanidest.
Slapinši poeg osales Eesti dokumentaalfilme hinnanud žüriis, samuti andis ta rändauhinna – oma isa käsikaamera – üle parima põlisrahvastest loodud filmi autorile Kullar Viimsele.
Nataša sõnutsi on tema abikaasa filmid Pärnu filmifestivalil programmis olnud vähemalt kolmel korral ja perekond külastab Pärnut üsna sageli.
Slapinš saavutas omal ajal rahvusvahelise tunnustuse, filmides põlisrahvaste pärimusi Siberis ja Põhja-Ameerikas.
Lese sõnutsi kasutas Slapinš väikest 16millimeetrise filmiga kaamerat välivõteteks, sellepärast otsustati kaamera anda filmifestivali rändauhinnaks just põlisrahvaste kultuuri ja ajaloo jäädvustajatele.
“Kaamera on väike ja kerge kaasas kanda, nüüd aga filmitakse teistsuguse tehnikaga ja sellel on sümboolne väärtus,” iseloomustas Nataša auhinda. “Varem on kaamera rändauhinnana sõitnud Ladina-Ameerikasse, Siberisse ja Hiinasse.”
Andris Slapinš töötas omal ajal režissööri-operaatorina Riia Kinostuudio uudisteosakonnas ja oli hinnatud spordioperaator, hiljem kirjutas iseseisvalt stsenaariume ja tegi dokfilme.
Peale tema diplomitöö “Liivi laulud”, mis on poeetiline vaatefilm liivlastest Kuramaa rannikul, filmis ta šamaane Tšukotkas ja Jakuutias, elu läti külakeses Siberis, vene rahvakultuuri säilitamist Vene põhjaaladel, Balti mere kallastel elavate rahvaste folkloorilaule, Rundale lossi restaureerimist kümne aasta vältel jne.
“See polnud tema jaoks mitte lihtsalt filmimine, vaid elutöö,” meenutas Nataša. “Näiteks Siberis läti külast filmi tehes sõlmis ta seal kontakte ja tänu sellele hakati külale rohkem tähelepanu pöörama, sinna saadeti läti keele õpetajaid jne.”
Slapinš hukkus 20 aastat tagasi, kui OMON püüdis ohjeldada Läti iseseisvuspüüdluste käigus alanud massirahutusi. 20. jaanuaril 1991 relvastatud rünnaku ajal Riia kesklinnas toimunud tulevahetuses sai surma neli inimest, nende hulgas Slapinš, kes tegi oma igapäevast tööd, kaamera õlal.
Sel aastal möödus riialaste barrikaadidele tõusmisest 20 aastat, selle puhul sai postuumselt Viesturi I järgu sõjaväelise ordeni ka Andris Slapinš.
Nataša töötas varem lavalise liikumise õppejõuna Riia konservatooriumis, praegu on ta ametis Moskvas optikuna.
Peale selle korraldab lesk kõike abikaasa loomingulise pärandiga seonduvat: publikatsioonid, tõlketööd, arhiivimaterjalid.
Praegu rändab maailmas ringi Andris Slapinši ja veel kahe Läti fotograafi fotonäitus põhjamaadest, piltidel on jäädvustatud Kanada, Tšukotka, Siber ja Gröönimaa.
Tütar Anna, kes oli isa hukkudes nelja-aastane, omandab Moskvas kunstiajaloolase haridust, tudeng on ka perepoeg.