Eesti presidenti Toomas Hendrik Ilvest seostatakse enam Ärma suurtaluga praegusel Viljandimaal. Hoopis vähem teatakse, et tema isapoolsed juured on tugevalt Varbla valla kivises pinnas.
Toomas Hendrik Ilvese Varbla juuri uurimas
23. juuli 2011, 09:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Telefonikõne Lihulast Milvi Kaljustelt (neiuna Ilves) tekitas huvi sõita kohtuma inimesega, kelle vanaisa ja president Toomas Hendrik Ilvese vanaisa olid vennad ning kes on Ilveste tegemised tähendanud üles raamatus ”Tamba küla lugu”, mida ei paku enam isegi bukinistid.
Juured Tamba külas
Tamba külast, Varbla valla ühest väikseimast, ilmus paariskülg Pärnu Postimehe ”Külalugude” rubriigis tänavu 5. veebruaril. Esimest korda on küla Tampeni nime all mainitud 1521. aastal. Kunagi asus seal rüütlimõis, siis Paatsalu mõisa Tamba karjamõis. Praeguseks on külas alles vaid üheksa elanikku, kuid 1939. aasta andmetel oli inimesi üle 70.
19. sajandi keskpaiku asus Tambale elama Kaarel Ilves, kellel oli kaks poega ja tütar.
Priidik Ilves (1872–1936) oli Toomas Hendrik Ilvese vanaisa ning Jakob Ilves (1869–1929) suguvõsa- ja koduloouurija Milvi Ilvese vanaisa.
Maad sealkandis olid teadagi kehvapoolsed ja 1907. aastal läks Priidik Ilves Tallinna oma õnne otsima. Teenistust leidis tugeva kehaehitusega mees raudteel, töötades vedurite peal. Ajakirjanik Juhani Püttsepp kirjutas, et vedureid Priidik tundis ja meistrit ennastki tundsid raudteel kõik töötajad, sest Priidik Ilves oli aktiivne ametiühingutegelane.
Ühetoalisest korterist Kalamajas Vabriku tänaval kolis ta 1930. aastate algul Nõmmele, oma ehitatud majja Lemmiku tänaval. Milvi Kaljuste sõnutsi on maja Vabaduse puiestee poolne ots säilinud nii, nagu Priidik Ilves selle ehitas.
Priidik Ilvese maja oli küll Tallinnas, kuid kogu pere pidas Tambat oma teiseks koduks, kus käidi suvitamas. Tambal elavatel Ilvestel oli aga koht, kus Tallinnas peavarju saada. Eks Priidik ehitaski maja selle mõttega, et lastel oleks oma kodumaja.
Priidik Ilvese järeltulijad
Esimesest abielust sündisid Priidik Ilvesele poeg Aleksander (1905–1971), tütar Amalie (1907–1957) ja poeg Alfred (1909–1991). Pärast esimese kaasa surma abiellus Priidik Ilves Juuli Treumanniga, kes oli samuti Paatsalust pärit, paari-kolme kilomeetri kauguselt.
Niisiis on Toomas Hendrik Ilvese isapoolsed vanavanemad mõlemad pärit samast kandist. Teisest abielust sündis Endel Ilves (1923–1991), tulevase presidendi Toomas Hendrik Ilvese isa.
Endel Ilvese ema Juuli suri, kui poiss oli üheksa-aastane, isa lahkus, kui pojal oli täitunud 13 eluaastat. Nii kasvatas Endel Ilvest tema poolõde Amalie.
Endel Ilves tegi koolivaheaegadel samuti tööd raudteel, kontrollis liipreid. Ühtlasi oli ta tunnistajaks, kui toimus 1941. aasta juuniküüditamine. Endel Ilves viinud ämbritega vett loomavagunitesse, et küüditatavad juua saaksid.
Lõpuks saabus suur minekusügis. Milvi Kaljuste isa August Ilves (1900–1993) oli heades suhetes naaberküla jõuka mehega, kellel oli saekaater, tuuleveski, viljapeksugarnituur ning … mootorpurjekas. Sellel alusel olid Ilveste perel kohad põgenemiseks üle mere. Milvi Kaljuste kirjeldab, kuidas 21. septembril 1944 läksid tema, vend, isa ja ema mere äärde. Sadamat ei olnud, purjekalt tuli paat ja hõigati Ilveseid.
Tasuks teenete eest Vabadussõjas oli August Ilvesele eraldatud 1919. aastal asundustaluks karjamõisa süda. Talu oli oma tööga korda tehtud, maja ehitatud, kuidas sai seda kõike maha jätta? ”Nii otsustasid isa-ema viimasel minutil, et me ei sõida, ja tulime rannast tagasi,” räägib Milvi Kaljuste.
Küll läks selle laevaga Endel Ilves ja jõudis Rootsi. Kodumaa tolmu pühkis jalgelt ka Priidik Ilvese teine poeg esimesest abielust Alfred ning mõlemad jõudsid oma teid pidi Ameerikasse.
Ent veel Rootsis abiellus Endel Ilves Irene Rebasega (1927) ja 1953. aastal sündis neil poeg Toomas Hendrik ning 1960. aastal juba USAs Andres Erik.
Kolhoosi esimehe sugulane
Kodumaale jäänutel tuli kohaneda eluga taas okupeeritud Eestis. Milvi Kaljuste isa August oli oma aja kohta korraliku hariduse saanud mees, kelle ministeeriumikool on võrreldav keskharidusega. Oluline oli seegi, et ta ei tarvitanud alkoholi ja oli inimeste hulgas lugupeetud.
Kolhooside loomisel valisid kohalikud August Ilvese Oktoobri kolhoosi esimeheks. Seda ametit jätkus 16 aastaks kuni ühinemiseni Varbla kolhoosiga.
Kolhoos oli Milvi Kaljuste jutu järgi heas kirjas, esimestena hakati maksma kolhoosnikele rahapalka ja tasu oli suurem kui teistes majandites.
1949. aasta märtsiküüditamise ajal pelgas August Ilves, et ta võidakse hea vene keele oskuse tõttu kutsuda tõlgiks. Haigust ettekäändeks tuues võttis ta tütre kaasa ja sõitis Tallinna, kus oldi Aleksander Ilvese juures. Kui siis rongiga tagasi Karuse jaama jõuti, avanes Milvi Kaljustele õudne pilt pampudega inimestest, keda ümberringi valvasid püssidega venelased. Nii mõnegi koolikaaslase koht jäi tühjaks.
Milvi Kaljuste meenutab kolhoosiesimehest isast rääkides Wikileaksis avalikuks tulnud Toomas Hendrik Ilvese avameelitsemist Ameerika diplomaatidega ja tema juttu Arnold Rüütli kolhoosiesimehe mentaliteedist.
”Toomas Hendrik Ilvesele ei pruukinud mahtuda hinge see, et üks Eestimaa talupoeg sai olla 16 aastat kolhoosiesimees,” arutleb Milvi Kaljuste oma Lihula kodus.
Ameerikasse jõudnud Alfred Ilvese lastest on Jaak (Jack) Milvi Kaljustel kaks korda külas käinud. Möödunud aasta kevadel saatis ta sugulasele Eestis e-kirja oma tulemisest, kuid sellest saadik pole kippu ega kõppu enam kuulda olnud.
Majaga Lemmiku tänaval pole samuti hästi läinud. Selle ülemise korruse natsionaliseeris rahvavõim, sest Aleksander Ilves elas Koplis ning Alfred Ilves abikaasa vanemate majas. Aleksander Ilvese kaasa aga suutis maja teise poole osas siiski oma õigused maksma panna ja sellest suurema osa kas müüa või vahetada Tartusse.
Toomas Hendrik Ilvese isa Endlit kasvatanud Amalie Ilvese tütar Anu elab oma suguvõsale kuulunud majas kitsastes tingimustes, tal on kaks tuba ja hädapärane köögipugerik. Pärast poja surma vaevavad tervisehädad.
27. mail oli Toomas Hendrik Ilvese täditütrel sünnipäev ja kui Milvi Kaljuste talle Tallinna helistas, selgus sünnipäevalapse jutust, et ainus, mida president on teinud – ta saatis oma avalike suhete nõuniku Toomas Sildami surnuaeda uurima, kas keegi ikka haudu korrastab.
Tahaks kohtuda sellegipoolest
35 aastat algklasside õpetaja ja olude sunnil 15 aastat KEKi betoonitsehhi meistri ametit pidanud Milvi Kaljuste pani oma mälestused Toomas Hendrik Ilvese Eestisse jäänud onust ja tädist kirja, poeg kirjutas arvutil ümber, lisas fotod ja viis isiklikult välisministeeriumisse, kui Ilvesest oli saanud Eesti välisminister. Vaikus.
Kord riigikogu valimiste eel oli Lihula kuulutusi täis kleebitud, et tuleb kohtumine kandidaatidega. Kohtujate hulgas oli Toomas Hendrik Ilvese nimi. ”Läksin kohtumisele mõttega, et vahetult enne oli Jaan Kaplinski kirjutanud, kuidas väliseestlased üldse eestlasi hindavad: kõige õigemad on surnud eestlased, siis need, kes läksid Läände, seejärel need, kes käisid ära Siberis või hukkusid, ja need, kes jäid, polnud mitte keegi. Tahtsin Ilveselt küsida, kuidas ta sellesse suhtub, kuid ta ei tulnud kohtumisele,” meenutab Milvi Kaljuste.
Küsin, kas ta jälgib presidendi esinemisi ja tahaks ikkagi oma riigipeast sugulasega kohtuda. ”Kuigipalju ma tema esinemisi muidugi jälgin. Esimesed kõned panin küll Toomas Sildami arvele, sest Toomas Hendrik ei rääkinud ju kuigi hästi eesti keelt. Aga ta on oma ametis kasvanud ja saab uuesti presidendiks,” arvab Milvi Kaljuste.
Mis puutub aga kohtumisse presidendiga, siis pole 77aastane sugulane veel lootust kaotanud.