Eelmisel nädalal saatis justiitsminister Kristen Michal neljale suuremale erakonnale kirja, milles küsib nende seisukohta mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise kohta.
Andris Tammela: Kõiki võiks võrdselt kohelda
/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
9. august 2011, 08:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Michali sõnutsi nähtub viimase kümnendi sotsiaaluuringutest, et Eestis elab suur hulk paare mitteabielulises kooselus ja palju lapsi sünnib abieluväliselt. Seetõttu on justiitsministeerium viimase paari aasta vältel aktiivselt otsinud vastust küsimusele, kas mitteabielulise, sealhulgas samasooliste paaride kooselu õiguslikke tagajärgi tuleks eraldi reguleerida.
Olgugi et justiitsminister rõhub spetsiaalselt terminile “mitteabieluline kooselu”, valgus Eesti meedia kohe täis lilla-uudiseid, milles eksperdid asusid lahkama homokooselusid ja sedagi, kas samasoolistel paaridel peaks olema lapsi. Ehk loomuliku suguühte pilastajad ronisid taaskord kapist välja ja asusid endale õigusi nõudma.
Nii tuli seksuaalvähemuste kaitse ühingu juht Reimo Mets Postimehes lagedale arvamusega, et kõige lihtsam variant oleks võimaldada abiellumine samasoolistelegi, ent kui ühiskond seda ei aktsepti, jääksid samasoolised kindlasti rahule ka kooseluseaduse kehtestamisega. “Ma eelistaks “partnerlusseaduse” asemel öelda “kooseluseadus”, sest paljud suhtuvad partnerlusseadusesse umbes nii, nagu see oleks sama mis abielu, ja siis ollakse sellele jälle vastu. Aga “kooseluseadus” kõlab ju küll väga hästi,” rääkis Mets Postimees.ee-le.
Samuti jooksis üks tuntud homopaare kuulutama, kui intensiivselt nad last soovivad. Ei mäleta küll, kas mehed soovisid poissi või tüdrukut või oli see üldse täpsustamata.
Vandeadvokaat Roman Glikman ei hakanud homoabielusid suure hooga takka kiitma, vaid arutles Postimees Online’is hoopis sellega seonduvate probleemide üle.
“Isiklikult leian, et kuna homoabielude riiklikul tasandil võrdsustamine traditsioonilise perekonnamudeliga toob kaasa keerukaid probleeme, nagu näiteks adopteerimisõigus, ja kuivõrd me ei tea, millised on selle variandi sotsiaalsed tagajärjed, pole sellega mõtet kiirustada,” ütles Glikman.
Kuuldavasti suhtuvad eestlased homosse nagu neegrisse: kui ta just otseselt naaber ei ole, ei sega ta kedagi. Nii võib vähemasti loota, et Michali initsiatiiv viib selleni, et homodele antakse õigusi juurde, meediast kaovad ebaproportsionaalses mahus uudised Maarjamaa vähemuste kohta ja tänavapildist nende karnevali meenutavad paraadid.
Teema jätkuna on seadusandjad kahjuks täiesti unarusse jätnud teise tabuteema, mida Eestis keegi eriti torkida ei taha. Need on maailma vanima ameti pidajad ehk prostituudid. Kui paljudes Lääne-Euroopa riikides on prostitutsioonist kujunenud omaette tööstusharu, mis toob riigile maksudena sisse miljoneid eurosid, ja vähemalt niisama paljudes riikides on enda ihu müüa keelatud, siis Eestis valitseb selles teemas aastaid ummikseis.
Ühtpidi elame ju liberaalses turumajanduses ja Eesti riigil ei paista olevat midagi selle vastu, kui keegi enda müümisega elatist teenib. Prostitutsioon on Eestis samasugune vaba teenuse pakkumine kui oma ehitusoskuste müümine Soome ettevõtjale.
Teistpidi teeb riik turumajandusele vastupidi kõik, et prostitutsioon kui teenus tarbijani ei jõuaks. Keelatud on nii reklaam kui selle teenuse vahendamine. Nii on riik tekitanud üsna absurdse olukorra. Viimastel aastatel on prostitutsiooni vahendamise eest riburada pidi vangi läinud taksojuhid, kes on kliente prostituutide juurde sõidutanud.
Samal ajal on taksoteenuse osutamine Eestis igati legaalne äri, ainult millegipärast ei tohi omal vaevu taksoturul hinge sees hoida üritav sohver sõita teatud kohtadesse. Niisama hästi võiks keelata pensionäril Säästumarketis käimise.
Ilmselt ei jää nii loomulikku seksiteenust pakkuvail naisukestel, ehk ka meestel ja eelnimetatute kundedel peagi muud üle, kui korraldada Tallinna vanalinnas üks korralik ja värvikas paraad kõiksugu atribuutikaga oma õiguste kaitseks.
Kui Eesti riik on valmis seadustama vikerkaarevärvilise perekonna, siis miks mitte panna seadusega paika veidi loomulikum suguelugi ja selle loomulik osa seksi ostmine? Seaduse ees võiksid ju kõik võrdsed olla.