Riikluse ajalugu ja selle seletamisest

Peeter Järvelaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Järvelaid.
Peeter Järvelaid. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Eesti Vabariigi ajaloos on õigusliku järjepidevuse teema olnud ikka olulisel kohal. Nagu kinnitab praegune Eesti suursaadik USAs Marina Kaljurand, on Eesti Vabariigi välisministeeriumis töötavad juristid hoidnud oma tegemistes kogu aeg õigusliku järjepidevuse liini.

Eesti Vabariik valmistub 2018. aasta veebruaris tähistama omariikluse 100. aastapäeva ja seetõttu on tähtis vaadata meie riikluse märgiliste sündmuste ajaloo seletusele veidi avarama pilguga.

Eesti omariikluse ajaloos on kahtlemata eriline roll olnud juuraprofessor Jüri Uluotsal (1890–1945), kelle mõningaid seni vähem tsiteeritud vaateid tasuks ehk endale korrata. Uluotsast sai 1919. aasta aprillis Asutava Kogu liige ja juba 22. mail 1919 esitas Uluots juriidilis-poliitilise argumentatsiooni, kus luges targemaks interpreteerida Eesti kui riigi sündi 28. novembriga 1917.

28. november 1917

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine 24. veebruaril on poliitiline kokkulepe. Ajalooga on sel vähe pistmist, sest lapski teab, et ”Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”, milles sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik välja kuulutati, loeti rahvale ette juba 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril ei toimunud manifesti ettelugemine ainult Tallinnas, vaid ka Viljandis.

Ajalooline fakt, mis seob Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruariga 1918, on muidugi Ajutise Valitsuse moodustamine. Kuid Uluotsal oli silme ees väga pragmaatiline mõte, kui ta juhtis Asutava Kogu liikmete tähelepanu sellele, miks Eesti riigi sünni sidumine omaaegse Maanõukogu otsusega 28. novembrist 1917 (vkj 15. november 1917) võiks olla otstarbekam kui tähistada riigi sünnipäeva 24. veebruari 1918 järgi.

Uluotsal, kes Peterburis oli elanud aastast 1910 ja kellel oli olnud võimalus Petrogradis oma silmaga näha bolševike võimuhaaramist, aga samuti nende praktilist tegevust 22. veebruarini 1918, olid teatud kahtlused, ega Eesti riigi olemasolule tule edaspidi leida õigustust rahvusvahelise kogukonna ees. Seetõttu oli tal kindel arusaam, et Eesti riigi rahvaste enesemääramise õiguse kasutamisele toetudes ei pruugi pikas perspektiivis riiki küllaldaselt kaitsta.

Uluotsa arvates oli õigem toetuda õiguslikule liinile, mis on tuntud kui uti possidetis juris, mis tähendab ”oma, mida sa omasid”. See põhimõte tulenes Rooma eraõigusest ja rahvusvahelises õiguses kasutati seda põhimõtet esimest korda Ladina-Ameerikas, kui Hispaania kolooniad said iseseisvaks 19. sajandi esimesel poolel.

Uluots rõhutas, et keerukatel aegadel võib Eesti riigile olla kasuks, kui tema sünd on põhjendatud asjaoluga, et Vene riik lagunes ise ja selle läbi vabanes Eesti rahvas kohustusest oma kunagise emamaa ees.

Uluotsa argumentatsiooni keskne riigiõiguslik mõte on päris hästi kokku võetud tema Asutava Kogu ees peetud kõne järgmises osas: ”Nüüd tekib iseenesest küsimus, missuguses vahekorras olid siis Vene alamad 24. oktoobril 1917, kui Venemaa seadusline võim sai ära hävitatud.

Ma juba rääkisin, et kodanikud on kohustatud ja ühendatud mitmesuguste sidemete läbi seaduslise võimuga. Kui aga sünnib revolutsioon, siis ühes sellega pudenevad kodanikkude kohustused selle uue võimu vastu. Sellest järgneb, et 24. oktoobril 1917 kadus ühe hoobiga Vene seniste kodanikkude alamluse kohustus Vene riigi vastu.

Endine riigivõim kadus, riigivõim kui teatud subjekt kadus ära, ühes sellega pidid iseenesest kaduma kohustused hävitatud endise riigivõimu vastu, sest nulli vastu ei saa keegi kohustatud olla. Kui sellepärast 19. mail 1919 Asutava Kogu poolt vastu võetud deklaratsioonis räägitakse, et Eestimaa ja Eesti rahvas on katkestanud sidemed Vene riigiga 24. veebruaril 1918, siis arvan ma, ei ole see mitte õige. Juba 24. oktoobril 1917 rebenesid sidemed Eesti rahval Vene riigiga ja mitte Eesti rahvas ei katkestanud neid sidemeid, vaid Vene riik ise.

Tekib küsimus, kuidas siis see Eesti riik tekkis, kui Eesti rahval ei olnud enam alamluse ja kohustuse sidemeid Vene riigiga, kas ka revolutsioonilise või legaalsel teel.

30. märtsil 1917 anti Vene ajutise valitsuse poolt nagu teada ajutine seadus ja selle põhjal sai konstrueeritud Eestimaal Maanõukogu ja -valitsus, neile asutustele anti teatavad autonoomsed õigused. Selle seaduse põhjal oli maksmas 24. oktoobril 1917 Eestimaa avalik kord, avalik omavalitsusline ja administratiivne kord. Kui nüüd mäss sündis, tekkis Eestimaa valitsusel küsimus, kas tunnistada seda revolutsioonilist valitsust või mitte.

Ainult 15. novembril 1917 tunnistas Eestimaa Maapäev, et tema mitte ei pea õigeks miskisuguseid käskusid Eestimaal, tulgu nad kelle poolt tahes, ja ainuke Eestimaa käskiv ja kõrgem võim on tema ise, see on Eesti Maanõukogu. Teie näete siis, et siin tunnistab Eesti Maanõukogu ennast kõrgemaks võimuks. Maanõukogu oli legaalsel alusel tekkinud, oli seadusline asutus. 24. oktoobrist (1917) peale oli ta kõrgem seadusline võim ja pidi ennast kõrgemaks seadusliseks võimuks kuulutama, sest senine kõrgem seadusline võim Eestimaal – Vene ajutine valitsus – oli hukka saanud. Maapäev tegi seega loogilise järelduse Venemaal sündinud revolutsioonilisest pöördest ja pani Eesti riiklisele iseseisvusele legaalse aluse.” (Asutava Kogu protokoll 1919 nr 15 vrg-d 568–582)

18. september 1944

Otto Tiefi valitsuse moodustamine 18. septembril 1944 oli Eesti riikliku järjepidevuse päästmiseks tehtud meeleheitlik samm, mis osutus olulisemaks, kui me ehk ise teatud ajal oskasime arvata.

Tiefi valitsuse loomine Saksa okupatsiooni viimastel tundidel oli seotud sellegagi, et juba esimene okupatsioon oli täiesti laastanud Eesti poliitilise eliidi tipu.

Kahe aastakümne vältel riigivanema ametit pidanud meestest oli alles vaid August Rei (1886–1963), kuid tema oli Rootsis, kus ta oli andnud võimudele sundallkirja, et avalikult poliitikaga ei tegele, ja Jüri Uluotsa viimase valitsuse ministritest oli ainsana alles ja sai Eestis tegutseda peaminister ise.

Uluotsa põhimõtet järgides oli selge, et ta teadis: just Teise maailmasõja järgse maailma tarvis saab Eesti kui riigi taastamise nimel teha maksimaalset siis, kui Eesti pinnal suudetakse moodustada valitsus enne Nõukogude okupatsiooni algust ja ideaalsel juhul hoida Eesti territooriumi oma kontrolli all.

Tiefi valitsusel oli rahvusvahelise dimensiooni kõrval sisepoliitiline mõõde, mida Heinrich Mark (1911–2004) ja Enn Sarv (1921–2008) on lugenud sedavõrd oluliseks (see lühiajaline valitsus viis Eesti jälle laiapõhjalisele demokraatiale tagasi), et kuulutasid just selle eest Uluotsale igavest kohta meie ajaloos. Paraku ei pidanud see laiahaardelise poliitika üksmeel vabas maailmas kauem vastu, kui Uluots ja Tief olid oma autoriteediga poliitiliselt areenilt lahkunud.

16. november 1988

Briti ajaloolane Andrew Roberts (”Sõjatorm”, Tln, Varrak, 2011) annab Balti riikide Teise maailmasõja järgsele saatusele seletuseks, et see oli seotud eelkõige sõja lõppemisel kujunenud piiridega.

Tiefi valitsuse moodustanud poliitikute lootus, et Saksamaa kapituleerumise ajal oleksid Nõukogude väed veel Narva liinil, ei täitunud. Stalin sai 9. mail 1945 oma tahtmise Berliinis, sealt Sinimägedeni oli üle 2000 kilomeetri ja piiride õgvendusi vaid läbirääkimistega ei saanud loota. Pealegi oli maailm just siis murranguliselt muutunud, sest kui Narva ja Sinimägede lahingute ajal võis vastase õhuvägi suvalise linna maatasa tampida tavaliste pommidega, siis Teise maailmasõja lõpp avas tuumasõjaajastu.

Uluotsa üks õpilasi Tartus professor Boris Meissner (1915–2003), kes pikka aega töötas Saksa välisteenistuse heaks, andis enne oma surma vihjeid, et Balti riikide saatus sai olulise positiivse tõuke seoses Saksamaa ühendamise suurte tehingutega.

Õigusliku järjepidevuse seisukohalt olnuks ideaalis – kas siis Eesti valitsusel eksiilis (Rootsi Kuningriigis), samuti meie diplomaatilisel esindus(t)el eelkõige USAs – tarvis astuda samme, et NSV Liit annaks lõpuks Eesti vabaks.

Paraku oli 20. sajandi lõpuks kujunenud olukord, kus Rootsi polnud oma arvamust Eesti valitsuse suhtes eksiilis muutnud. Viimasena mainitu võis Rootsis asuda, aga ei tohtinud valitsuse nime all tegutseda.

Seetõttu oli olukord analoogne Uluotsa ja Tiefi ajaga, et poliitilised sammud pidi astutama ikkagi Eestis. Riigi lihtsustatud definitsiooni järgi oli just siin suurem osa Eesti Vabariigi territooriumist ja enamik õigusjärgsest kodanikkonnast, millele toetudes sai riigi taas ellu äratada. See ongi põhiline seletus kahe aastakümne tagustele sündmustele.

16. novembri 1988 ja 20. augusti 1991 vahele jäi rida samme, mis moodustasid kui paberist trepi, mille iga aste oleks võinud jääda meile viimaseks, kuid see trepp viis meid siiski lõpuks vabadusse.

20. august 1991

Eesti poliitilisel kultuuril 20. sajandil oli teatud omapära. Kui vaadata kõrvalt, on nii 28. november 1917, 24. veebruar 1918, 18. september 1944 kui 20. august 1991 ühe vitsaga löödud. Dilemma endast tugevama vastasega hakkamasaamisel lahendati sellesama skeemi järgi.

Isegi need, kellele 20. augusti 1991 tegemised ei meeldi, tunnistavad, et selle päeva ajaloolisus seisnes meie poliitikute uskumatus üksmeeles, mis küll jällegi kiiresti lagunes. Väga kriitilises seisus Tallinnas 20. augustil 1991 ülemnõukogus tehtud otsus andis lõpuks tulemuse, mis esiteks liitis aastakümnete pikkuse vastupanuliikumise töö tulemuse, samuti Uluotsa mõttes Eesti Kongressi liikumise kui pseudoparlamendi töö ja veel laguneva impeeriumi seaduste järgi legitiimse organi ülemnõukogu otsused tervikuks.

Need kolm punkti, mis sel kriitilisel päeval sõnastati, olid maailmale küllaldased, et uutes soodsates oludes tõlgendataks neid Eesti riikluse taastamise huvides. Need ajaloolised punktid olid järgmised.

Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist.

Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ja rahvahääletusele esitamiseks moodustada põhiseaduslik assamblee, mille koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimu Eesti Vabariigi ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu Eesti Kongressi poolt.

Korraldada Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi riigis parlamendivalimised 1992. aasta jooksul.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles