Kolm pikka barakki kaugel keset Siberi taigat Novosibirski oblastis olid kaheksa-üheksa aastat koduks Eesti peredele ja see side on nende inimeste hinges säilinud üle poole sajandi hiljemgi.
Smirnõhhi metsapunkt elab mälestustes edasi
18. august 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki Eesti aja taastulles sama kohta nüüd juba vabatahtlikult pärast paljusid aastaid jälle külastanud kunagised asukad on näinud oma silmaga, et maju ega küla kohapeal enam alles pole – selle asemel on vaid lage plats –, on Smirnõhhi kunagine eestlastest kogukond omavahel ühenduse taastanud. Nõnda elab kauge metsapunkt nende mälestustes edasi.
Siberi perioodil olid nood inimesed, kes veel elus, valdavalt paarikümneaastased või päris lapsed. Vanadelt fotodelt vaatavad vastu naerusuised poisid-plikad, noored naised ja mehed. Nüüd on enamik neist hallipäised.
Ühised mängud ja kooliminekud on küllalt hästi meeles, et nüüd kord aastas või üle aasta suviti üksteise pool kokku saades on, millest rääkida. Sel suvel taaskohtus üle paarikümne Smirnõhhis olnud eestlase Vändra mail.
Metsa asumisele
Küüditatud kõikjalt Eestist, toodi nad 1949. aasta märtsis veomasinatega Haapsalu lähedale Ristile kokku. Põhk põrandal, inimesed selle peal ja katmata auk vaguni keskel, nõnda armetutes tingimustes läks sõit nüüd juba üheskoos raudteel Siberi poole. Minna oli, teadagi, pikk maa.
Tšerebanovo jaamas, kust jäi veel 200 kilomeetrit Smirnõhhi, hakati rahvast laiali jagama. Pered, kus oli rohkem mehi, sattusid metsapunkti. Kus oli enam naisi, need saadeti sinna, kus asusid kolhoosid. Smirnõhhi sattusid seega eelkõige poegade ja isade-vanaisadega pered.
Linttraktoritele pandi kelgud taha, lapsed-kompsud kelkude peale ja need, kes jõudsid, pidid käima kelgu järel algul jalgsi, seejärel võeti appi härjad ja hobused.
Suzunni rajoonis, lähimast külaasustusest Nitšõnajevskist kolm kilomeetrit eemal keset taigat ootas ees kolm tühja barakki, numbrid katusel. Säilinud uduselt fotolt on näha, et barakk, kuhu põhiliselt majutati eestlased, kandis numbrit 652.
Eestlased oli metsapunktis enamuses, kuid nad ei olnud seal ainsad väljasaadetud. Oli ka ukrainlasi, mõni inimene Lätist ja Leedust. Oli venelasigi, kes ootasid juba ees.
Peale kolme baraki töötasid külas väike, ühe klassiruumi ja õpetajaga neljaklassiline kool, pood ja rahvamaja. Alevi mõõtu rajoonikeskus Suzunn ja kümneklassiline keskkool, kuhu vanematel lastel tuli hiljem minna, jäid tosina kilomeetri kaugusele.
Kohalik rahvas elas rohkem ülejäänud külades, lähikonnas oli vaid mõni majapidamine. Kohalik rahvas oli aga lahke, kuigi neilgi suurt midagi hinge taga polnud. Ühes sellises majas elas Ivan. Kui tal polnudki külalisele midagi muud pakkuda kui kaks keedetud kartulit, tegi ta toidu ikka pooleks ja andis pool ära, meenutas üks omaaegsetest siberlastest.
Baraki keskel oli pikk koridor ja vastamisi paarkümmend tuba, igaühel nurgas pliit, paljad raudvoodid ja laud. Suuremad pered said omaette toa, väiksemad pandi mitmekesi kokku. Pehmest padjast-tekist võis ainult unistada, külje alla pandi mõni kaasasolnud riie. Hiljem, kui endale soetati soojad puhvaikad, käisid need magades alla ja talvel õue minnes selga.
Kõik töövõimelised saadeti metsatööle, kus osalesid 14aastasedki. Kes puid langetada ei jõudnud, laasis oksi, korjas käbisid ja vaiku. Selleks lõigati sooned puu sisse ja vaik voolas topsi.
Väiksemad lapsed käisid koolis. Kui tütarlapsed kandsid koolis pikki pükse, pidi neil kindlasti pükste peal millegipärast ka seelik olema, muidu saadeti koju tagasi.
Nooremad lapsed venestusid
Külakoolis õpiti ja lapsed harjusid omavahel niisamagi rääkima vene keeles. Kõik polnud Siberisse jõudnuna ju veel rääkima õppinud või olid lausa Siberis sündinud.
Et eesti keelt räägiti vaid vanematega, ei teadnud nooremad lapsed eesti keeles paljusid sõnu. Aastate pärast Eestisse naasnud, suheldi algul omavahel samuti vene keeles, kuni emakeelsed sõnad lõpuks meelde jäid.
Üks tüdrukutest oli Siberisse Smirnõhhi toodud vanemateta. Kui talle saatusekaaslastest varem armu anti ja kodumaale tulla lubati, kirjutasid teised talle kirja kaasa, kuna tüdruk ei osanud üldse eesti keelt, ja keegi vanem mees riskis ja sõitis temaga kaasa.
Ainus liiklusvahend külas oli puuküttega GAZ, mille peale vahel said tosina kilomeetri kaugusele Suzunni kooli käivad lapsedki, kel muidu tuli sinna jalgsi jõuda.
Samasse Smirnõhhi metsapunkti sattus elama Endla näitleja Ellu Lankots, kelle laulu mäletavad toonased lapsed üle küla kostmas siiani. Nagu Pärnus oma laulu- ja tantsuringis õpetas ta Eesti tantse tantsima asumisele saadetud lapsedki.
Ellul endalgi oli kaks poega, Tõnu ja Toomas, ning ta olnud kõva käsitöötegija, kelle tikitud kauneid seelikuid kanti meelsasti.
Õunad poes oli suursündmus
Toiduga oli selles Siberi külaski esimesel asumise aastal raske, sest leiba jagati üksnes neile, kes metsas tööl käisid, ja kohalikud, kellelt saadi vahetuskaubana kartuleid, elasid Suzunnis.
Vaino pere lapsed meenutasid, kuidas nad käisid salaja naabri juures moosivargil ja isa vaatas õhtul neid kurjalt altkulmu, kuid ei öelnud midagi. Mida sa ikka ütled, kui lastel olid kõhud tühjad. Isa pilgust piisas, rohkem nad toitu ei näpanud.
Esimesel aastal olnud hommikuid, kui pereema pani poti veega tulele, kuid sinna sisse polnud midagi panna. Järgmine aasta oli juba lihtsam: siis soetati omale lehm, kanad ja siga ja isa hakkas nagu mitmed teisedki perele oma maja ehitama. Selleks oli vaja ainult oskajaid käsi, sest palgid sai ülemuse loal metsast ja maagi oli niisama võtta.
Külapoes oli lutsu- ja iiriskomme ja aastas korra toodi sinna ka õunu. Siis jooksid kõik ummisjalu poodi, et õuna saada. See oli külalastele ime.
Suvel oli metsas nii kuum ja tuleohtlik, et süüa tehti õues. Kuum suvi ja pakaseline talv olid Siberis pikad, kevad ja sügis aga lühikesed.
Kuna valmis põlde metsas ju polnud, kaevati ise lagedamale kohale aiamaa. Siberi mullas ei leidunud ühtki kivi ja kartul, melonid, arbuusid kasvasid mühinal.
Marju – mustikaid, pohli ja maasikaid – oli metsa all samuti küllalt. Suhkrut moosi keetmiseks ei olnud, kuid pohlad pandi veega suurde tünni. Vesi külmus koos marjadega ära, talvel raiuti jääkamaka küljest tükke ja sulatati ära.
Kuna söödi sihvkasid, kasvas kõikjal päevalilli. Maa oli külavahel aga nii pehme, et vihma järel käidi rajoonikeskuses laudteid pidi.
Lapsed kogu suve siiski mängida ei saanud, vaid korjasid käbisid ja hoidsid väiksemaid lapsi, sellal kui isad-emad tööl olid. Kuna mänguasju polnud, tehti need ise puust, suviti joosti paljajalu metsi pidi, mängiti sõnajalgade vahel peitust ja punuti okstest onne, kus siis pundikaupa üksteisel külas käidi.
Ehkki metsas oli palju usse ja mõni neist sattus vahel varba lähedalegi, lastest keegi imekombel nõelata ei saanud. Usse võis leida isegi toast voodi alt.
Sellest, mis mujal maailmas toimus, teati väga vähe. Need paar korda, kui raadiost kuuldi eestikeelset laulu, oli suursündmus ja raadiot polnud ju igas peres. Eesti elust saadi teada vaid kirjavahetuse kaudu.
Loomulikult püüdsid vanemad oma vene keelt emakeelest soravamalt rääkivates lastes kasvatada kodumaa-armastust. Kuigi väiksemad lapsed oma võõrsil oleku põhjustest kuigivõrd aru ei saanud, oli neile selge, et päris kodu asub kaugel Eestis. See väljendus mängudeski. Nii mängisid lapsed ühes peres iga kord, kui ema põrandat pesta käskis, et pestud osa on Eesti ja pesemata jupp Venemaa.
Kui Smirnõhhi eestlased said lõpuks loa kodumaale naasta, oli kohalikul rahval nii kahju, et nad lausa nutsid. Nad olid eestlastega nii harjunud.