Pärnu linnavolikogu soovis oma riigi taastamist

Eesti lipu heiskamine Endla teatri ees lipuväljakul 24. veebruaril 1989. aastal. Vasakul hoiab lippu ülemnõukogus iseseisvuse taastamise poolt hääletanud Jaan Lippmaa. Foto: Leo Männik

Poolteist tundi enne seda, kui Toompeal Eesti iseseisvus välja kuulutati, saatis Pärnu linnavolikogu ülemnõukogule ettepaneku üleminekuperiood lõpetada ja kuulutada Eesti Vabariik juriidilise järjepidevuse alusel taastatuks.

Kindlasti polnud see põhjus, miks Eesti Vabariigi ülemnõukogu 1991. aasta 20. augustil kell 23.03 lõpuks Eesti riikliku iseseisvuse taastas. Pigem peegeldas linnavolinike pöördumine rahva ootusi, et nüüd on aeg erimeelsused unustada ja õigel ajal otsuseid langetada.

Otsustav hetk oli saabunud

“Me pole seniajani just eriti palju vastu võtnud poliitilisi otsuseid. Täna me peame seda tegema, sest on saabunud meie jaoks otsustav hetk,” ütles volikogu liige Ingo Normet 20 aastat tagasi volikogu istungil.

Volikogu esimees Margus Tammekivi selgitas, et on suur vahe, kas putšistid pööravad automaaditorud oma rahva või suveräänse riigi vastu. Teda toetasid Rahvarinde kohalik liider Juhan Liiv, Eduard Rajari, Peeter Kallakas, Matti Vaga, Vaike Aller ja teised, kes enne pöördumise vastuvõtmist sõna võtsid.

Aastad on inimeste mälust palju kustutanud. Linnavalitsuses säilinud volikogu erakorralise istungi protokoll kajastab sündmust üpris napisõnaliselt, lindistus on kaduma läinud. Natuke on pöördumisest juttu 1991. aasta 26. augusti Pärnu Postimehes, kust Normeti tsitaat pärineb.

Istungit alustades kõneles Tammekivi, et NSV Liidus toime pandud riigipööre pole volikogu töörütmi rikkunud, sest kuritegelikud käsud kohalike volikogude ja muude omavalitsusorganite tegevuse keelustamiseks ei ole meile siduvad. “Me töötame oma linna ja rahva huvides ja meie omi seadusi täites,” lausus Tammekivi.

“Need olid Marguse poolt julged sõnad. Keegi ei teadnud, kuidas asi lõpeb,” tõdes istungit protokollinud volikogu sekretär Tiiu Jürgenson volikogu omaaegset otsust meenutades.

Jürgensoni sõnutsi pandi volikogu otsus “Eesti Vabariigi riiklusest” päevakorda lisapunktina. Istung algas kell 17 ja lõppes kell 21.20. Ülemnõukogule saadetud pöördumine oli arutlusel viimasena ja edastati Tallinna telefonitsi.

Tammekivi mäletamist mööda ootasid volikogu liikmed, mida Tallinnas tehakse, ja kui seal otsustamisega viivitati, saadeti Toompeale Pärnu linnavolikogu seisukoht. Üksikasju, kas Rahvarinne soovis sellise pöördumise vastuvõtmist, miks kell 17 alanud istungit erakorraliseks nimetati (seal arutati näiteks rahaeraldusi, tänavate ümbernimetamist, teaduskoolituskeskusele Sadama –Lootsi – Lootsi põigu kvartali reserveerimist), ei suutnud volikogu esimees meenutada.

Volikogu esimees magas autos

“Natuke hirm oli küll. Ma ei maganud osa ööst kodus, vaid autos, sel ajal kui sõjavägi liikus Tallinna poole,” rääkis Mai tänaval elanud Tammekivi.

Varem prokurörina töötanud Tammekivil oli relv, millega end ööl vastu 20. augustit kinnivõtjate vastu kaitsta. “Ei tea, kas mul oleks olnud julgust lasta,” sõnas Tammekivi, kes lisas, et kuna uni tuli peale, läks ta peagi koju magama.

Linnapea Jaak Saarniidu korteri ukse taha Kuninga tänavas ilmus tol ööl üks mees, et vajadusel Saarniitu kaitsta. “Minuga ta ühendust ei võtnud, majaelanikud veel küsisid, kumma poole mees see on,” kõneles Saarniit.

Linnapeal relva ei olnud ja talle oli antud korraldus hoida raadio pidevalt lahti ja transport valmis. “Omavahel räägiti, et perestroikaga seotud inimesi võidakse kõrvaldada. Närvilisust oli, aga paanikat mitte,” meenutas Saarniit.

Jürgenson viis volikogu liikmete isikuandmeid sisaldava kausta neil päevil ühe tuttava juurde ja tõi hiljem tagasi. Igaks juhuks, sest keegi ei teadnud, kuidas Moskvas alanud riigipöördekatse lõpeb.

“Mingi kahin oli, et volikogu liikmed peavad ära sõitma. Hääletamisest mäletan, et kuidagi kõhe tunne oli. Ei teadnud, mida see kõik endaga kaasa toob,” kirjeldas tollase volikogu liige Jane Mets ülemnõukogule saadetud pöördumise vastuvõtmist.

Mets tõstis julguse poolest esile volikogu liiget Helga Kogerit, kes nüüd on avalikust elust kõrvale tõmbunud. Ajakirjanik Koger oli tookord üks Rahvarinde kohalikke juhte. Rahvarinde Pärnu organisatsiooni esimees Juhan Liiv on surnud ja just Koger on inimene, kes laulva revolutsiooni sündmustest Pärnus kõige rohkem teab.

Üksteise tegemistega oldi kursis

Koger meenutas, kuidas Rahvarinne tänu Pärnu sõjaväelennuväljal teeninud hävituslendurile Arvo Palumäele end lennuvälja eluga kursis hoidis. “Oli üks kohtumine Arvo korteris. Seal oli keegi usbekk, kes viinapudeli taga selgitas, mida me võime teha ja mida mitte,” rääkis Koger.

Pärnu linnavolikogus esindas sõjaväelasi lennuväeosa ülem Aleksei Duginets, kes 20. augusti istungilt (ja paljudelt ülejäänud istungitelt, T. R.) puudus. Duginets oli käremeelsem, Tammsaare puiestee sõjaväeosa ülem Aleksander Brudanin tasakaalukam. Tema kui Pärnu garnisoni ülema korraldustest sõltus, mida sõjavägi ette võtab.

Sidetöötaja Vaino Kallas on 2003. aasta 20. augusti Pärnu Postimehes meenutanud, kuidas sidetöötajad jälgisid Riias Balti sõjaväeringkonna staabi ja Pärnu garnisoni staabi vahelist kaht sidekanalit. Neis edastatav info oli küll kodeeritud, aga Pärnu kaugside vahejaama töötajad katkestasid info edastamise ajal kanalite töö.

Samamoodi olid NSV Liidu julgeolekuorganitel Rahvarindes, kodanike komiteedes ja mujal omad inimesed. Praegu võib raamatutest lugeda, kuidas üks tollaseid aktiviste oli tegelikult vene nimega KGB kaadriohvitser, lihtsalt informaatoritest räägiti nii tol ajal kui räägitakse praegu.

Kaitseliitlased sõitsid Tallinna

Niipea, kui riigipöörajad 19. augustil oma kavatsustest teada andsid, asusid pärnakad mõtlema kodanikuallumatusele ja oma riigi kaitsele. Pärnumaa kaitseliitlased sõitsid Pärnu ATP bussidega Tallinna raadio- ja telemaja kaitsele, Pärnutrüki töötajad korraldasid 21. augusti keskpäeval poliitilise streigi. Loomulikult ei otsustatud putši saatust Pärnus ega Tallinnas, kuid hõlpsalt poleks Eestis võimu ülevõtmine läinud.

“Mäletan mingist raadiojaamast infot, et tankikolonn läheb Kiievi peale. Järgnes valitsuse otsus, et Ukraina alla ei anna. Siis sai mulle selgeks, et see asi läheb neil põhja,” meenutas abilinnapea Rein Kask 19. augusti hilisõhtul kuuldud raadiosaadet.

Linnapea Saarniit sai putšist teada oma Toris elanud isalt.

Peagi hakati Toompealt helistama, linnaettevõtete ja kodanikeühenduste juhid tundsid huvi, millega nad saavad kasulikud olla.

“Tol ajal olid tsiviilkaitse nimekirjad, kui palju on kusagil tehnikat ja mida keegi peab tegema. Kõik avaldasid valmisolekut, et tahame midagi teha, räägiti Tallinna appi minemisest,” märkis Saarniit.

19. augustil kella 17 paiku, kui tööpäev oli just lõppenud, tuli linnapea kabinetti Brudanin. “Teatas ametlikult, et ta on linna komandant ja tahaks kella 23st komandanditundi kehtestada. Arutasime olukorda ja leidsime, et seda poleks siiski vaja,” kõneles Saarniit.

Kallase mälestuste kohaselt olevat Brudanin Saarniidult küsinud kõigi Pärnus tegutsenud vabadusliikumise aktivistide nimekirja, mida aga linnapea ei andnud.

Uus linnapea käis luurel

Uuesti tulid Brudanin, Interrinde kohalik juht Valter Rannak ja veel paar inimest Saarniidu juurde 20. augusti ennelõunal. Mingite vihjete põhjal tegi Saarniit järelduse, et Rannak on riigipöörajate poolt määratud uueks linnapeaks, kuid otseseid nõudmisi võim üle anda keegi ei esitanud. Saarniidu sõnutsi valis ta teadlikult venitamistaktika ja Brudaningi polnud kindel, kelle poole hoida.

20. augusti pärastlõunal olid linnapead kutsutud Tallinnasse ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli juurde. “Küsimus oli riigijuhtimisest erakorralistes oludes. Kohtumine venis, pidevalt kutsuti Rüütlit välja küll Gorbunovsi (Läti ülemnõukogu esimees, T. R.), küll Balti sõjaväeringkonna kõne pärast. Isegi hääletasime, kes ootab Toompealt millist otsust,” meenutas Saarniit.

Kella 18–19 paiku hakkas Rüütel valmistuma Toompeale minekuks ja Saarniit sõitis Pärnusse tagasi. Enne lahkumist näidati koosviibinutele paberilehel üht kohta Kesk-Eestis. Seal oleks tollane Eesti juhtkond kokku saanud, kui asjad oleks halvasti läinud.

Koha nime ei tahtnud Saarniit igaks juhuks öelda. “Raudteejaam Kesk-Eesti piirkonnas,” lausus ta.

Rahvaesindajad sõitsid liinibussiga

Toompeal töötavas ülemnõukogus ehk tolleaegses parlamendis esindasid pärnakaid Ahti Kõo, Johannes Kass, Jaan Lippmaa ja Küllo Arjakas ning pärnumaalasi Peeter Lutt, Arvo Junti, Ants Järvesaar ja Jüri Reinson. Arjakas ja Lutt puudusid sellelt istungilt, ülejäänud hääletasid iseseisvuse taastamise poolt. Pärnus elab ka ülemnõukogus Valgamaad esindanud Mai Kolossova.

Täna Toompeal esitletavas raamatus meenutab Kõo, kuidas ta 1991. aasta 19. augusti hommikul bussiga Tallinna sõitis. Tookord sõitsid rahvaesindajad veel tavalise liinibussiga ja rahvaesindaja palk oli Kõo mäletamist mööda veerandi võrra väiksem kui tema eelmisel töökohal linna prokurörina.

See-eest teati inimesi nimepidi ja kui rahvaesindaja bussi oodates vihma eest kaitset otsis, kutsus eakas naine ta oma vihmavarju alla. Oli ka teistsuguseid inimesi: kunagine kolleeg vabariigi prokuratuurist rõõmustas, et nüüd saab lõpuks korra majja.

Kõo jutu järgi polnud üheski Pärnumaa saadikus kõhklusi, kas hääletada iseseisvuse taastamise poolt või ei. Sõnastuse ettevalmistamise juures polnud neist keegi, selle üle vaidlesid ülemnõukogu ja Eesti Kongressi juhtkond.

Pärnu linnavolikogu ettepanekust ametlikult ei teatatud, küll pakkus see saadikute hulgas kõneainet. “Ei mäleta, et peale Pärnu oleks selliseid ettepanekuid mujalt tulnud,” ütles Kõo.

Paljaste kätega Rootsi

Pärnu Postimehe ajakirjanik Enn Hallik oli neil päevil perega Rootsis sealsetel väliseestlastel külas. “Nad lohutasid, et nii nagu meie tulime omal ajal kahe palja käega, jääte teiegi,” rääkis ta.

Halliku jutu järgi üritas ta Rootsi TVst aru saada, kui kaugel tankid Pärnust on ja millal nad siia jõuavad. “Tundsin tookordset Oskarshamni linnapead Torsten Carlssonit, kes sai telefonitsi kätte Jaak Saarniidu. Jaak oli närvis, karjus, et “Enn, ära tule praegu tagasi!”. Parasjagu olid Rannak ja Brudanin tema juures käinud,” kõneles Hallik.

Kuna Rootsi viisa oli välja antud nädalaks-kaheks, läksid Oskarshamni ajakirjanikud Hallikutega politseisse. Seal küsiti, kui pikaks ajaks viisat pikendada: pool aastat või kolm kuud.

“Sinnajäämine oli garanteeritud,” rääkis Hallik. “Torsten lubas toetust, korterit ja keeleõpet. Oskarshamn on Pärnu sõpruslinn.”

Nähes, et nende kolleeg on endast väljas, organiseerisid Oskarshamns Tidningeni ajakirjanikud Hallikutele klaasitehase külastuse.

“Tagasiteel ütlesin Anule (Enn Halliku abikaasa, T. R.), et venelastel on endaga küllalt tegemist, aeg oleks iseseisvus välja kuulutada. Sekundi pärast tuli raadiost teade selle kohta, mida ülemnõukogu otsustas. Hakkasin nutma,” jutustas Hallik.

Tollal Maalehes töötanud Tõnu Kann ja Pärnu Postimehe fotograaf Henn Soodla läksid 21. augusti õhtul Tallinna, et Pihkva dessantdiviisi lahkumist kirjeldada. Reportaaž sellest ilmus 24. augusti 1991. aasta Pärnu Postimehes.

Sõdurid tahtsid koju

Kann kirjeldas, kuidas sõjaväekolonn pool tundi pärast südaööd (22. augustil 1991, T. R.) Assakul seisis. “Siin saab neid poisse silmitseda. “Me tahame koju, hüvasti, Tallinn!” on kirjutatud ühele sõjamasinatest,” seisab artiklis.

“Maantee serva tulnud noored eestlased lehvitavad neile. Üks sõdur viskab seal seisvale tüdrukule sõjaväemärgi – na pamjat (mälestuseks, T. R.). Kolonn mürahtab ja läheb. 187 möirgavat mootorit,” kirjutas Kann.

20 aastat hiljem on Kannil meeles, kuidas ta vaatas sõjaväekolonni lennujaama juures, Assakul ja hommikul Mäo ristil. Esimesest ja viimasest kohast sõitsid sõdurid mööda, Assakul aga toimus vennastumine.

“Sõdurid olid heas tujus, ohvitserid karjusid. Assakule oli kogunenud 40–50 inimest,” meenutas Kann riigipöördekatse lõpuhetki.