Tim Chiswell: Londoni tänavatel märatsenud noored ei õigusta oma tegevust.

Anu Villmann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolme aasta eest Paikusele elama asunud Tim Chiswell on oma sünnimaal näinud mitmeid tänavarahutusi. Viimased rahutused erinesid tema hinnangul varasematest selle poolest, et nüüd tulid tänavatele pea lapseohtu noored.
Kolme aasta eest Paikusele elama asunud Tim Chiswell on oma sünnimaal näinud mitmeid tänavarahutusi. Viimased rahutused erinesid tema hinnangul varasematest selle poolest, et nüüd tulid tänavatele pea lapseohtu noored. Foto: Erakogu

Vaheldumisi Paikusel ja Inglismaal elav nõustaja Tim Chiswell veetis oma noorusaastad kurikuulsas Londoni linnajaos Tottenhamis, kus hiljaaegu lõppesid ulatuslikud tänavarahutused.

Tundes Tottenhami ja sealseid elanikke, pole äsja vaibunud rahutuste üle Chiswelli arvates midagi imestada, sest mäss ei käinud selle linnaosa tänavail esimest korda ja küllap ei jää hiljutine Londonis viimaseks vandalismilaineks.

Tottenhami elu dikteerivad tänavajõugud, gängide lapseohtu liikmed ei näe oma elus ühtegi seaduslikku mammona teenimise viisi.

Sestap jahvatavad vana hea Inglismaa kohtuveskid lähipäevil ilmselt jõudehetkedeta, sest röövmäratsustest toibuv rahvas nõuab õiglust. Hukkaläinud pööbli karistamisel näib hammas verel olevat ka Suurbritannia valitsusel eesotsas peaminister David Cameroniga, kes lubas, et märatsemises ja vägivallatsemises süüdi mõistetud saavad tunda kogu seaduse jõudu.

Raske uskuda, et “kogu seaduse jõud” süüdlasi tehtut kahetsema paneb. Nagu üks mustanahaline räti taha varjunud 16aastane poisike telekaamera ees ütles: “Ma ei kahetse midagi, sest kui vaatan oma uut lameekraaniga telekat, on mul tunne, et jõulud on sel aastal varem tulnud.”

Tänavarahutused Londonis algasid Tottenhami linnajaos. Palun kirjeldage Tottenhami ja sealseid elanikke.

Londonit loetakse küll üheks suureks linnaks, kuid tegelikkuses eristuvad Londoni linnaosad oma olemuselt üksteisest selgesti. Pealinn on mitmest linnakesest kogum, kus sageli on nõnda, et ühe linnajao elanikud ei satu iial mõnda teise linnaossa.

Kirde-Londonis asuv Tottenham on väga multikultuurne piirkond, siinsetest elanikest 50 protsenti on valged ja teine 50 protsenti jaguneb etniliste asiaatide ja afro-Kariibi päritolu inimeste vahel, viimasena nimetatud elavad enamasti Tottenhami vaesemates piirkondades.

Tottenham maadleb suurte narkoprobleemidega, seda linnaosa valitsevad jõugud. Juba minu nooruses oli tavaks kuuluda mõnda kampa või äärmisel juhul omada nende liikmetega enda turvalisust silmas pidades häid suhteid.

Kuid toona olid jõuguliikmed eri rassist ja gäng kujunes mõne jalgpalliklubi ümber. Tottenhamis tegutseb üks Londoni suurematest jalgpalliklubidest.

Tänapäeval aga eristuvad jõugud üksteisest pigem etnilistel alustel ja nende kontrollida on oma kogukonna narkoäri. Teatud piirkondade noortele näib paraku, et narkokaubandus on nende ainus võimalus raha teenida.

Kuigi Tottenhami naabrid on küllaltki jõukad linnaosad, on Tottenham ise olnud traditsiooniliselt töölisklassi elupaik. Praegu on töötuse tase erakordselt kõrge, iseäranis noorte ja mustanahaliste seas.

Tottenhamis elab palju Aasia päritolu inimesi. Neil on tugev töömoraal, nad on siin põlvest põlve poode-ärisid pidanud.

Mis inimesi äsjastel tänavarahutustel röövima ja märatsema ajas? Raske uskuda, et mässu ainus põhjus oli tulistamisintsident.

Tottenhamis on varemgi tänavarahutusi esinenud. Üks tõsisemaid oli 1985. aastal Broadwater Farmis (piirkond Tottenhamis, A. V.), kui politseireidi ajal hukkus keskealine mustanahaline naine ja hilisemate rahutuste käigus sai surma politseinik.

Seega pole suhted Tottenhami kogukonna noorte, eriti just mustanahaliste noorte ja politsei vahel kunagi head olnud.

Ma arvan, et Mark Duggani tulistamine (4. augustil tulistas politsei arreteerimiskatsel surnuks mõrvas kahtlustatava Mark Duggani, A. V.) oli järgnenud sündmuste päästik, kuid ilmselgelt peab põhjuseks olema tohutu ühiskondlik pinge ja frustratsioon, et midagi niivõrd ulatuslikku üldse valla pääseks.

Viimastel aastatel on kohalike ja politsei vahel palju kokkupõrkeid olnud. Augustirahutustele eelnes tänavu kevadel konflikt kogukonna ja politsei vahel, kui politseinikud otsisid märtsis läbi tuntud kohaliku reggae-laulja Smiley Culture (kodanikunimega David Victor Emmanuel, A. V.) kodu, et leida narkootikume.

Politsei väitel oli laulja end ise südamesse pussitanud ajal, kui politseinikud olid tema majas. Kohalik rahvas ametlikku versiooni ei usu.

Pussitamisele ja läbiotsimisele järgnes mitu protesti, sealhulgas 2000 inimese marss Scotland Yardi juurde, rahvas nõudis juhtunu uurimist.

Need protestid olid rahumeelsed ega leidnud pressis mingit kajastust.

Osati on nüüdsete rahutuste põhjus asjaolus, et inimesed tunnevad: kui avaldada rahulikult meelt, ei võeta kedagi kuulda.

See arvamus kehtib iseäranis Tottenhamis, kus noorsugu ei suhestu kuidagi poliitiliste protsessidega ega tunne, et politsei, kohalikud võimuesindajad ja poliitikud esindaks mingilgi moel nende huve.

Seega meeldib rahulolematutele noortele üha enam selgitada oma tegusid vabandusega, nagu annaksid nad märatsedes politseile õppetunni. Nii on iga vahejuhtum politseiga risk, sest selles võidakse näha võimalust tänavale tulla.

Kas teiegi nägite hiljutisi tänavarahutusi? Mis tunde need tekitasid?

Seekord ma tänavarahutusi vahetult ei näinud. Jälgisin neid meedia kaudu, hoidsin silma peal just internetis, kus mõni uudistekanal tegi otselülitusi sündmuspaikadesse.

Küll olin otsene tunnistaja Tottenhami 1985. aasta tänavarahutustel ja 1990 isikumaksuvastastel rahutustel. 1989. aastal kehtestati peaminister Margaret Thatcheri eestvõttel Suurbritannias isikumaks. See otsus osutus saareriigis kõikjal, eriti Šotimaal äärmiselt ebapopulaarseks. Toimusid rahvarahutused.

Isikumaksu vastased rahutused olid läbi ja lõhki poliitilised, ehkki need olid viis aastat varem siin toimunud meeleavaldustega väliselt igas mõttes sarnased.

Mina näen nüüdsetes rahutustes nii 1985 kui 1981 (rassirahutused mitmes Inglismaa suurlinnas, A. V.) sündmuste järelmõju.

Kui ma ülemöödunud nädalal esimest korda nägin, kui palju olid märatsejad kahju teinud, tundsin tohutut kurbust ja mõtlesin: oh ei, kas jälle! 30 aastat on mööda läinud, aga keegi pole minevikust õppust võtnud …

1985 tundsin, et kui midagi ei muutu, on aja küsimus, millal rahvas uuesti märatsema hakkab. Lootsin, et eksin. Loomulikult olin pettunud, et ei pannud mööda. Valus on näha inimesi nii võimude kui rahulolematute poolel, taas kordamas samu vigu.

Esmalt näis, et tänavatele tulnute tegevuse taga on mingid immigrantide poliitilised eesmärgid, aga hiljem, kui algas metsik varastamine ja lõhkumine, ühinesid märatsejatega britid. Seega ei saa neid sündmusi võtta kui sisserännanute rahulolematust. Rahutused laienesid mujale linnadesse, nagu Bristolisse ja Manchesteri. Miks inimesed selle lainega kaasa läksid?

Põhjus on kindlasti selles, et ka Bristolis, Liverpoolis, Birminghamis ja Manchesteris on arvukad erineva etnilise taustaga elanike kogukonnad.

Nagu igas grupis on neis kogukondades oma liidrid ja kui senised sotsiaalsed, moraalsed ja seaduslikud piirid enam ei kehti, on inimestel palju lihtsam protsessiga kaasa minna. Isegi siis, kui ise pole kuidagi neid sündmusi esile kutsunud.

Väikese äärmuslikult meelestatud grupi poliitilise ja sotsiaalse viha väljaelamine võib kiiresti kasvada palju suuremaks, minetades seejuures oma algse mõtte.

Rahutuste laienemisele aitas kaasa kindlasti see, et politsei käitus märatsejatega esimesel ööl jõuetult.

Loomulikult jälgisid teiste linnade elanikud uudistest Londoni sündmusi. Näinud, kuidas rahvajõugud segamatult rüüstavad, varastavad ning ründavad politseinikke ja pääsevad vabalt minema, pani see paljud inimesed märatsejaid ahvima.

Sellest annab tunnistust asjaolu, et suur osa vandaalidest, kes arreteeriti väljaspool Londonit, ei vasta kuidagi vaese, töötu ega halvast piirkonnast noore stereotüübile. Nad nägid vaid võimalust ühineda millegi põnevaga, mis radikaalselt erineb nende igapäevaelust.

Kas olete mõne märatsejaga rääkinud? Millega nad oma tegusid õigustavad?

Olen päris mitmega rääkinud ja enamasti nad ei õigusta oma käitumist üldse. Nende suhtumine on, et “märatsesime, sest saime”, see oli “lõbus” või “nähes, et saab varastada, tuli seda loomulikult teha”.

Paljudel neist noortest ei ole mingit seost oma kodu ega ühiskonnaga, nad ei usu, et saaksid end elatada seaduslikul viisil.

Töötus on Tottenhamis olnud kõrge juba üle 30 aasta, seega on nende noorte vanemad ja vanavanemadki olnud pea terve elu tööta.

Mõistagi on nad vihased endast jõukamate peale ja teades, et nad ei jõuaks iial samale pulgale, on vihatud rikaste vara väga lihtne lõhkuda. Seadust rikkuda on samuti kerge, tundes, et seadus on sinu suhtes ebaõiglane ja diskrimineeriv.

Mõni märatseja, kellega olen rääkinud, tervitas tekkinud olukorda kui politseile kättemaksu võimalust. Varasemaid kokkupuuteid mundrikandjatega on Tottenhamis eeskätt noortel mustanahalistel. Neid peetakse sageli kinni, otsitakse läbi või vahel isegi arreteeritakse läbiotsimise eesmärgil.

Kuidas kirjeldaksite tüüpilist märatsejat?

Mulle tundub, et nendes viimastes rahutustes oli esindatud väga kireva etnilise taustaga inimesi eri sotsiaalsetest klassidest ja mõlemast soost.

Ühisnimetajana võib välja tuua nende võrdlemisi noore ea: enamik on alla 20aastased, vähesed aasta-paar üle 20.

Briti ühiskonna puudus on see, et noored pole üldse kaasatud riigis toimuvatesse protsessidesse. Seega pole neil midagi kaotada, kui röövima ja lõhkuma minna. Pole vara ega mingit haridust, karjäärist rääkimata.

Martin Luther King kutsus omal ajal selliseid märatsemisi jõuetute protestiks (the Protest of Powerless, A. V.) ja arvan, et see mõte kehtib tänapäevalgi. Sest inimesed, kel on mingigi majanduslik või poliitiline võim, ei hakka mässama. Ent need, kel seda pole, tunnevad rüüstates, lõhkudes ja vastu hakates kas või ühel õhtul oma elus, et omavad mingit võimu ja kontrolli, tegutsemaks piiranguteta ja omatahtsi.

Tunnete mõnda rahutuste ohvrit, kes sai viga või keda näiteks rööviti?

Olen mitmega rääkinud. Õnneks on vigasaanute arv, kui võtta arvesse kuut hukkunut ja rahutuste ulatuslikkust, küllalt väike. Ilmselt aitas kaasa see, et rööviti peamiselt poode-ärisid.

Loomulikult elasid paljud inimesed neil päevil suures hirmus, et neile võidakse haiget teha või neid röövida. Minu meelest pole seda sorti sündmuste halvim külg niivõrd materiaalne kahju kui märatsejate tekitatud hirm ja ebakindlus, mis pahatihti ulatub kaugemale neist, keda rahutused otseselt puudutasid.

Rahutuste ajal ja järel pakuti sündmuste põhjuseks puudusi riigi sotsiaal- ja haridussüsteemis. Teisisõnu seda, et toimunu oli vaese või madala klassi mäss keskklassi ja jõukate vastu ehk et kirjaoskamatud läksid haritute vastu. Kas teie hinnangul võiks rahutusi nii lihtsustatult defineerida?

Jah, selles on tõetera sees ja arvan, et rahutuste puhul võib mõningaid klassivõitluse jooni täheldada küll. Märkimisväärne on aga see, et paljud märatsejad, kes läinud nädalal kohtusse toodi, pole vaestest või madala haridustasemega peredest.

Suurbritannia ühiskond on üsna kihistunud. Iseäranis ilmnevad kontrastid Londonis, kus kehval järjel ja kõrge kuritegevusega piirkonnast vaid paari kilomeetri kaugusel asuvas linnaosas võib iga maja maksta üle miljoni naela. Nii tähendab vaene olemine Londonis paraku seda, et nägemisulatusse mahub alati teisest äärmusest rikkust.

Tottenham jääb jalutuskäigu kaugusele Londoni finantskeskusest, kus pankuri aasta sissetulek on tihtilugu suurem kui raha, mida vaeste linnajao elanik kogu elu jooksul teenib.

Seega rõhutaksin taas nooruse rolli. Mulle tundub, et rahutusi iseloomustab range klassivõitluse ą la vaene versus rikas asemel pigem pealekasvava põlvkonna mäss vanema generatsiooni vastu.

Suurbritannia on endiselt majanduslanguses, inimestel on majanduslikult keeruline toime tulla. Valitsuse suurim hiljutine eelarvekärbe puudutab samuti noortele ja väiksema sissetulekuga elanikele mõeldud teenuseid. Arvatakse, et poliitikud peavad seda osa ühiskonnast “pehmeks sihtmärgiks”, sest neil inimestel pole palju võimalusi enda eest seista.

Esimest korda üle 100 aasta kasvab meil põlvkond, kelle kohta arvatakse, et nad on oma vanematest tuntavalt vaesemad. Elatustase on ju varem pidevalt tõusnud ja iga põlvkond eeldab järgmiselt kõrgemat, mitte madalamat elatustaset.

Kuidas hindate valitsuse ja peaminister David Cameroni tegevust rahutuste ohjamisel? Näis, et rahutuste sedavõrd kiire ja ulatuslik laienemine tuli neile ootamatult.

Minu hinnangul tuli valitsus väga halvasti toime. Usun, et paljusid britte, sõltumata sotsiaalsest taustast, hämmastas valitsuse saamatus.

Negatiivsele hinnangule aitab kaasa see, et enamik tipp-poliitikutest oli rahutuste ajal puhkamas, ja asjaolu, et Cameronist ei arvata midagi head niisamagi.

Pressis ilmusid Londoni põlemise ajal fotod veini limpsivast peaministrist kusagil Toscana luksusvillas. Loomulikult tundus see meile äärmiselt kohatu.

Cameron kritiseeris politsei tegevust rahutuste ohjamisel ja politsei arvustas vastu peaministri juhtimisstiili.

Praegust valitsust peab rahvas ülemklassi huvide esindajaks. Brittide meelest pole juhtpoliitikutel mingit kokkupuudet ega sidet tavakodanikega.

Valitsusele tulid tänavarahutused igal juhul üllatusena ja seda hoolimata tõigast, et eelmiste valimiste eel hoiatas asepeaminister, et kui valitsus kärbib ulatuslikult hoolekandekulusid, võib see samm kaasa tuua rahutused.

Mullu muretses avalikkus sellegi üle, et valitsus hõrendas oluliselt Londoni politseinike ridu. Arvati, et selline teguviis ei jää tagajärgedeta. Valitsus aga ignoreeris neid hoiatusi.

Fakt, et rahutused laienesid väga kiiresti, annab alust arvata, et juhtpoliitikud olid avalikkuse hoiatuste suhtes olnud kurdid, ja tunnistust sellestki, et valitsus on oma tegevuses lühinägelik.

Mul on tunne, et valitsus ei mõista ega tunnista endale, et sai olukorra lahendamisega halvasti hakkama. Sestap peavad nüüd kohus ja politsei vastama valitsuse survele ja määrama arreteeritutele võimalikult karmid karistused. Näib, nagu püüaks valitsus oma mainet päästa ja näidata end nõrga käitumise kiuste avalikkuse ees tugevana.

Üldistatult: kas London on turvaline linn? Rahutuste ajal pilluti meedias väiteid, just nagu poleks London küllalt kaitstud, korraldamaks seal 2012. aasta olümpiamänge.

Ma ei ole kunagi Londonit üliturvaliseks linnaks pidanud, kuid Suurbritannia pealinn pole hullem ega parem kui mõni muu maailma suurlinn. Eriti võrreldes USAga.

Londoni tänavakuritegevuse ja röövkallaletungide tase on alati olnud kõrge ja ma arvan, et nende küüsi langemise risk on rahutuste tõenäosusest suurem.

Isiklikult ei ootaks suurvõistluse ajal muud kui tavapäraseid suurlinnale omaseid ettevaatusabinõusid, ent kui alla aasta enne mänge toimuvad sedavõrd dramaatilised ja maailma üldsuse tähelepanu tõmbavad sündmused, tõstab see loomulikult esile turvalisuse teema, mis meie valitsusele on ju tegelikult piinlik.

Selge, et tänavarahutused pole ainult Inglismaa probleem. Mõne aasta eest juhtus sama Prantsusmaal, äsja märatsesid noored Saksamaal. Kas varsti seisab mässajatega silmitsi Eesti?

Välisvaatlejana arvan, et Eesti peab olema väga ettevaatlik, sest võttes kiiresti üle Lääne-Euroopa elustiili ja majandusmudelid, on oht korrata sealsete riikide, teiste hulgas Suurbritannia tehtud vigu.

Suurbritannias on arvukas võõretniline rahvastik, kes tunneb, et pole Briti poliitikasse kuidagi lülitatud. Meil on suur lõhe rikaste ja vaeste vahel. Meil on küllalt kõrge töötuse määr. Töötuse tegelik tase on ametlikust statistikast märksa kõrgem, sest paljusid töötuid süsteem ei arvesta. Näiteks kui koos elavast paarist üks inimene töötab ja teine mitte, ei lähe mittetöötav pool töötuna kirja.

Meie sotsiaal- ja hoolekandesüsteem on üles ehitatud nii, et sellesse on lihtne aastateks lõksu jääda. Sotsiaaltoetusi makstakse töötutele just nii palju, et sellega elab kuidagi ära, aga tagasi tööle aitamiseks riik küllaldaselt abi ei paku.

Mis puudutab Briti poliitilist süsteemi, siis selle kohta arvakse, et tavakodanikul on pea võimatu midagi ära teha, seega ei näe paljud oma hääle andmisel mingit mõtet.

Kahe viimase põlvkonna ajal on Briti ühiskond aina rohkem olnud orienteeritud tarbimisele ja materiaalsusele. Edu määratletakse ainult palga suurusega ja need, kes arvavad, et ei teeni küllalt palju, on kadedad ja tunnevad end kõrvalejäetuna.

Loodan, et Eestis midagi säärast ei juhtu. Mulle näib, et eestlastel on brittidega võrreldes märksa tugevam rahvuslik identiteet, suurem ühtsustunne ja uhkus oma rahvuse üle.

Eestlaseks olemise väärtustamine on ääretult oluline. Aga et see mõte kõigil ühiskonna tasanditel töötaks, on vaja, et kõik eestimaalased tunneksid nii. Pean silmas mõni aasta tagasi Tallinnas pronkssõduri ümber käinud mürglit.

Eesti on palju väiksem riik, siin on märksa vahetum demokraatlik riigisüsteem. Ma arvan, et tunda end osana oma ühiskonnast on tugevaim kaitse äsja Inglismaal toimunud sündmuste vastu. Seda tunnet tuleb hoida ja väärtustada. Seega pole juhus, et minagi soovin oma lapsed kasvatada üles Eestis, mitte Londonis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles