Valda Aaviksoo: Kõige ohustatum kunstiliik on monumendid

, kunstiteadlasest linnakodanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Pronks ja graniit on tugevad, ilmastikukindlad materjalid. Meie kliimas peavad nad kindlasti paremini vastu kui klaas. Nendest materjalidest monumendid võiksid olla igikestvad. Ometi jääb nende iga üürikeseks, kui nende kantud sõnum on läinud vastuollu parajasti valitseva maailmavaatega.

”Plats puhtaks” poliitika ei tee erandeid kunsti suhtes. Endine prügimäele ja uus asemele! Võib õhku lasta, kolikambrisse vedada või viisakalt öeldes teisaldada. Kannatajaks jääb alati kunstiteos, sest teisaldamiselgi ei tarvitse uus ümbrus monumendile sobida.

Kõige otsustavamalt ja põhjalikumalt on monumente hävitanud autoritaarsed režiimid. Vabadussõja mälestusmärkidega tehti puhas töö.

Esimese löögi eest küll mõni pääses, näiteks Lembitut kujutav monument Suure-Jaanis, kuid hiljem leidus ikka mõni valvas seltsimees, kes asja uuesti üles tõstis ja printsipiaalsust ilmutas. Plats tehti täiesti puhtaks.

Suur puhastustöö jõudis ka matmispaikadesse. Aukartust surnute ees ei tuntud. Pärnuski oli Vabadussõja monumendi asukohaks kalmistu. Skulptor Amandus Adamsoni soovil maeti temagi selle ausamba juurde. Ta oli modellina kasutanud oma pere liikmeid. Monument oli talle eriliselt lähedane. See kõik ei lugenud. Plats pidi puhtaks saama!

Kas tõesti võtame eelnevast eeskuju ja toimime samuti? Eks see olene meie enese kultuuritasemest, kas see on kõrgem kui toonastel monumendihävitajatel. Vanad kultuurrahvad üldjuhul ei hävita oma kunstiväärtusi ja jätavad surnute rahupaigad puutumata. Poliitika tegemiseks on neil muud kohad ja teistsugused vahendid.

Minu teada on Vanapargi tee äärde maetud umbes 200 hukkunu säilmed aastatest 1905–1944. 1958. aastal avati seal punakast graniidist mälestusmärk. Autoriks kujur Juhan Raudsepp (1896–1984).

Kunstiajaloolasena kinnitan, et taies on kõrge kunstiväärtusega ja tagasihoidlik, ümbrusega hästi kooskõlas. Pole kuulnud, et seal kunagi mingeid meeleavaldusi või rahutusi oleks toimunud. Vaikne, leinaline parginurgake.

Tegemist on ajaloomälestise ja matmispaigaga. Muinsuskaitseamet on toiminud selle säilitamise suhtes õigesti ja vastavalt meil kehtivatele seadustele. Õigesti on toiminud linnavalitsuski. Kindlat meelt neile edaspidiseks!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles