Küllap ma kirjutasin oma kirjatüki ikkagi pisut kergekäeliselt, kui kuu aja eest Pärnu kirjanduselu väärikuse kaitseks noka avasin (vt Elmar Joosep, “Kas tõesti vähe kirjanikke?”, PP 23.07) ja mälule toetusin ega vaevunud ainest põhjalikumalt uurima. Keskendusin naiskirjanikele, sest just nende rohkus Pärnus oli mulle kunagi silma torganud ja pannud mind neid ritta seadma.
Kui olin 20 kokku saanud, arvasin, et peaks piisama, kinnitamaks, et neid on ikka päris palju. Küllaldaselt, et lükata ümber väide: Pärnu pole Eestile andnud just palju silmapaistvaid kirjanikke. Nii ma kirjutasingi oma artiklis: vähemalt 20.
Nüüd on väitluseks põhjust andnud autor lisanud sellesse ritta veel kaks: Elsbet Pareki ja ta tütre Lagle (vt Valda Aaviksoo, “Täienduseks mõttevahetusele “pronkssõduri” teemal”, PP 29.07).
Elsbet Parek on kirjutanud mitu raamatut, kuid teda ärplemine enam ei huvita, sest on meie hulgast ammu lahkunud. Küll pean vabandust paluma Lagle Pareki käest. Kuigi tema on kirjutanud ainult ühe raamatu, on nimelt see mahukas mälestusteos olnud mulle viimase viie aasta huvitavaim kirjandusallikas.
Kuid vabandust tuleks paluda veel nii mõneltki inimeselt, kes loetelust on lohakuse tõttu välja jäänud. Need on keeleteadlane ja esseist Fanny de Sivers, kes mitmes Lääne-Euroopa ülikoolis on õppejõuna töötanud, Pariisis elanud ja seal käesoleva aasta 22. juunil surnud. Temaga tuleb täiendada sügisel 1944 Eestist venelaste eest läände pagenud kirjanaiste seltskonda.
Pärnus on sündinud, gümnaasiumi lõpetanud ja ise gümnaasiumis õpetanud kirjandusteadlane Leenu Siimisker. Teinegi kirjanike seltskonda sobiv, eesti kirjandust täiendanud Eva Aaver on sündinud Pärnus. Viimasena nimetatud oleksid võinud käsitlusest küll välja jääda, piirdunuks Valda Aaviksoo kirjanike mainimisega. Kuid et ta nimetab ka kirjamehi, oleks ühe nimekaima Eesti tekstoloogi siinkohal eiramine ülekohtune.
Raamatuid on kirjutanud ka kunagine Pärnu koolitüdruk Anne Erm.
Küll mitte Pärnus sündinud ega siin õppinud, ent aastast 1956 Pärnumaal ja Pärnu linnas elanud, siinsetes koolides õpetanud ja raamatuid kirjutanud on Vaike Birk, kes praegugi oma Karusselli tänava kodus kirjatööga tegeleb.
Siis veel Pärnus sündinud ja hiljem lühemat aega Pärnu Postimehes ametis olnud Kadri Kõusaar. Piinlik küll, kuid ma ei teadnudki varem selle multitalendi ja ikkagi aastate eest tuntuima noorkirjaniku sidemeist Pärnuga. Kahjuks on selle hoogsalt kirjanduspõllule asunud noore naise anne nii mitmekülgne ja tema ees on avanenud nii palju uksi mitmekesistele tegevusaladele, et praegu on ta eelistanud muid loometöö liike. Loodame, et ta ei ole ust kirjanduspõllule lõplikult kinni löönud.
Kui nüüd juba Pärnu Postimehe peale sattusin, ei saa vaikida Piret Udikasest. Kaua aega lehetoimetuses töötanud ajakirjanik on jätnud jälgi kirjanduspõllulegi.
Muidugi ei ole kõik 29 mainitut esimese suurusjärgu kirjanikud, kui tahame neid tingimata järkudesse jagada. Ei ole nende hulgas Nobeli preemia laureaate, aga neid ei ole ju kogu Eestiski. Võrrelgem ikka võrreldavat. Igal juhul on neist igaüks mingil määral rikastanud Eesti kirjandust.
Kommentaarides pahandatakse, et olen Ilmi Kolla asemel kirjutanud Imbi Kolla. Tasuks sirvida veebilehti, saamaks teada, kumma andeka varalahkunud poetessi nime kasutatakse rohkem. Miks “Eesti entsüklopeedias” on kirjas Ilmi, pole teada, korrektne olnuks, kui sulgudes oleks teinegi nimi antud.
Ka ei ole veebis keegi nõus, et olen Valter Ojakäärust kirjaniku teinud. Tõepoolest, ilukirjanduslikku teost ei ole Ojakäär kirjutanud, kuid sellest, mis temast kirjamehe teeb, küll ühestki küljest vaadates puudu ei tule.