Kalju Komissarov: Sinu ja minu õpilane - see on mõttetu vastandamine

Foto: Ants Liigus

Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna professor Kalju Komissarov on põline pedagoog, tänavune sügis tähendab talle õpetajana 28. kooliaastat.

“Üle õla tagasi vaadates olekski õigem öelda, et minu elu on möödunud pedagoogina töötades ning vahetevahel on sinna sattunud lavastusi ja muid kummalisi ettevõtmisi,” lausub ta.

Pärnu Endla teatri 100. hooaja juhatabki täna õhtul suures saalis sisse Kalju Komissarovi lavastatud, Helen Kelleri elulool põhinev draama „Imetegija“.

Teatripedagoog peab olema pidevalt seotud reaalse teatriga, et vormis püsida, nendib Komissarov. Üliõpilastega töötades mängivad ajus ühed tsentrumid ja kriteeriumid.

Teatris, ilma tudengiteta lavastades hakkavad mingid teised asjad tähtsaks muutuma. On võimalik tajuda teatris toimuvaid protsesse.

Komissarov lisab, et tema elu ilusaim päev oli 60. sünnipäev, kui tal õnnestus enamik oma õpilastest Ugala teatrisse kokku korjata. “See oli see tore päev, kui kõigis Eesti teatrites kuulutati välja puhkepäev, et minu õpilased saaksid kokku sõita,” mainib ta.

Äsja kirjutasime lehes, et senine Endla pealavastaja Tiit Palu lahkub teatrist uuel aastal. Lavastajad on loominguline ja liikuv seltskond, ilmselt on õhuvahetus neile vajalik.

Isikliku kogemuse pealt võin öelda, et äraminemise mõtted omaaegse noorsooteatri peanäitejuhi ametist algasid ka 10. tööaasta ringis. Siis kulus veel kaks aastat, kui sai asjad niikaugele aetud, et sellele kohale oli väärikas järglane. Tollal tuli saada kõrgemalt poolt nõusolek, et see samm astuda.

Maailmas kõik areneb, liigub ja voolab ja ma usun, et Tiidule on tulevikus kindlasti varuks mingid ülipõnevad väljakutsed.

Kuidas teatrikool väikelinna atmosfääri sobib?

Viljandi on ideaalne koht pühendumiseks. Seltsielu elamiseks ta võib-olla ei ole maailma kõige parem koht. Just pühendumiseks – koos linna parkide, looduse, folgi ja muusikaõpetusega. Tallinnas on igal õhtul kümme teatrietendust, Viljandis mitte.

Hea organiseerimisega saab tudengite teatriskäimise vajaduse rahuldada ja olla kursis sellega, mis Eestis toimub. Viljandi asub geograafiliselt väga heas kohas: Tartusse on tund aega sõita, niisama palju Pärnusse. Internet töötab, samuti suhtleme Põhjamaade teatrikoolidega. Minu meelest on keskkond inspireeriv.

Pärnu Endlasse tuli viimati hulk noori tööle just Viljandist, tegu oli ju teie juhendatud kursusega.

Vaadake, kui ma Viljandisse etenduskunstide juurde tööle sain, oli see esimene, mille ma sisulise asjana ära muutsin. Et sinu lend ja minu lend.

Olen üritanud seda sättida nii, et see on meie kool ja kõik õpetavad kõiki ning iga õppejõud annab edasi teadmisi just neis valdkondades, mida kõige paremini oskab. Sinu ja minu õpilane – see on mõttetu vastandamine.

Kui alustasin õpetamist, siis muud ma ei kuulnud, kui et nüüd hakkab sealt karjade kaupa väikseid Komissaroveid tulema. No ma ei tea. Kas keegi oskab tuua mõne näitleja või lavastaja, kes on nagu väike Komissarov?

Õpetaja esmane ülesanne on õpilases olemasoleva potentsiaali avamine, mitte enese teostamine teises inimeses.

Näitlejaks pürginud räägivad alati lahedaid lugusid vastuvõtukatsete etüüdidest, kus palutakse mängida tapeedirulli või hapukapsast. Kas see on jätkuvalt nii?

Kõik need legendid hapupiima või taburetijala mängimisest moodustavad teatrikooli sisseastumiseksamite maratonist pisikese osa. Nende paradoksaalsete ülesannete ainus eesmärk on tegelikult selle üritaja ümberlülitusvõime hindamine.

On inimesi, kes keelduvad taburetijalga mängimast ja väidavad, et “ma ei ole taburet, vaid elav inimene”. Siis on vastuseks, et tore, mine õpi filosoofiat, füüsikat või aita emal jäätist müüa. See, kes innustub sellest ülesandest, kes teab kohe, mis puust see jalg peaks olema, et seda jalga on koerakutsikas purenud, et seal on värviplekk ja moosiplekk, vaat see on kunstnik.

Testimegi seda ümberlülituse kiirust ja uskumise sügavust, millega ta etteantud olukorras tegutsema hakkab. Seda võimet saab arendada, aga mitte õpetada.

Millised on praegused tudengid, kas usinaid-andekaid piigasid on alati rohkem kui noormehi?

Seda muidugi. Paraku on maailma dramaturgia teistmoodi kirjutatud. Selleks, et kuus meest saaks oma asjad laval ära ajada, on neil sinna juurde vaja ainult ühte naist. Kursustel on poiste ülekaal. Ja ma ei usu, et väga andekad tüdrukud jäävad ukse taha põhjusel, et neid on liiga palju.

Akadeemias on vastuvõtt iga kahe aasta tagant. Ääretult põnev on olnud jälgida, kuidas see seltskond on ajas muutunud.

On aegu, kus tudengite seas valitseb isegi uhke hoiak, et ma olen loll ega ole midagi lugenud. Siis tuleb peale laine, kus, üllatus-üllatus, noored oskavad lugeda. See nõuab õpetamismetoodika korrigeerimist.

Kui aastaid tagasi puudus vajadus tasanduskursuse järele, siis nüüd kipub tasanduskursuse aeg minema järjest pikemaks.

Vahel kulub isegi terve esimene kursus selleks, et lappida ja parandada aukusid gümnaasiumihariduses. Põnev on jälgida iga kursuse sünergia kujunemist ning osaleda noorte sotsialiseerumises.

Üliõpilased on valdavalt inimesed, kes esimest korda elus saavad issi-emme selja tagant välja, elavad väikelinnas ja üüripinnal ning üritavad esimest korda elus hakkama saada rahaga, enda toitmisega. Pole harv, kui mõni tudeng hakkab keset tundi nutma ja ütleb siiralt, et tahab koju ema juurde.

Kui suur on konkurss riiklikule kohale?

Meil on 12 riiklikku kohta, soovi korral ka tasulised kohad. Tänavu võtsime kokku 16–17 inimest. Eelvoorudega kokku kandideeris ühele kohale jätkuvalt mitukümmend soovijat.

See näitab, et ühiskonnas on säilinud jätkuvalt idealism näitlejatöö suhtes.

Üks huvitav tähelepanek, mis silma torkab. Nimelt ei taha näitlejaks õppida enam rikaste vanemate lapsed. Vähemalt meie koolis on see nii. Tullakse vaestest peredest. Ilmselt õpivad rikaste lapsed erialasid, millega on võimalik rikkaks saada. Teatriga rikkaks ei saa.

Kui 20 aastat tagasi oli näitleja-lavastaja olla ühiskonnas ülimalt prestiižne, siis nüüd on need elukutsed taandunud kollase ajakirja kaanepildile pürgijate-sattunute staatuseks.

Ühiskondlik kõlapind on kardinaalselt teine. Juba ammu ei ole teatrikoolide diplomietendused eriline kultuurisündmus, mida avalikkus ootab, ja kas peakski. Pole vajagi oodata mingit taevamannat. Tuleb uus aeg ning teatri tähendus ja kaal ühiskonna elu tunnetamises ja korraldamises liigub lainetena.

Kui praegu teatri külastatavus langeb ja kino külastatavus tõuseb, siis minagi olen sellesse oma panuse andnud ja tütrega Tartu 3D-kinno sõitnud. Näinud, mismoodi tonnide viisi popkorni näost sisse jahvatatakse.

Ma arvan, et teatrist saadav laks on oluliselt tõsisem ja emotsionaalselt suurem kui kinomats koos kokakoola ja popkorniga.

Viimati lavastasitegi Pärnus lasteloo röövlitütrest Ronjast. Kas teete lastetükke põhjusel, et teil on endal praegu väiksed lapsed?

Seda kindlasti. Vähe sellest. Pärast Ronjat lavastasin Ugalas Karlssoni, siis tegin tudengitega kaks lasteaia- ja algklasside lastele mõeldud lauludega lavastust, “Doktor Valuson” ja “Eesti muinasjutud loomadest ja lindudest”, mida saab mängida kas koolivõimlas või klassinurgas. Peale selle tuli minu juurde tagasi Helen Kelleri lugu.

See oli aastakümneid tagasi Panso lavastuses üks minu kursuse diplomilavastusi, kus ma ise ei mänginud. Peaosades olid Mari Lill ja Mari Urbsoo. See oli omal ajal teatrisündmus. See teema võiks Eestis uuesti tulipunkti tõusta.

Olin juba mõnda aega vaadanud ringi, kes võiksid selles lavaloos peategelasi mängida.

Millest lavastus kõneleb?

See põhineb tõestisündinud lool. Näidendi kaks peategelast on reaalselt eksisteerinud inimesed Helen Keller ja Annie Sullivan.

Sullivan oli noor õpetaja, kes poolteiseaastaselt pimedaks, kurdiks ja tummaks jäänud lapsele suutis selgeks õpetada lugemise, kuni sinnamaani, et Helen Keller valdas hiljem kolme–nelja keelt.

Õpetajanna suutis täiesti lootusetuna näiva juhtumi puhul saavutada selle, et neid võtsid vastu presidendid ja peaministrid kogu maailmast.

Ehk on meie ühiskonnas kätte jõudnud aeg käivitada toetuskampaania pimekurtide ning nägemis- ja kuulmispuudega laste kunstiliseks harimiseks.

Eestis pole õpetajaid, kes neile lastele võiksid õpetada muusikat, samuti on pimedatele lastele mõeldud noodid väga kallid. Ehk saab koos etendusega käivitada väikse heategevusprojekti.

Olen küllalt vana, et tegelda oma elus kivide kokkukorjamise, mitte laialiloopimisega. Nooruses loobid ikka laiali.

Kes on peaosades?

Liis Laigna on Helen ja Triin Lepik Annie.

Kas elate maal või linnas?

Elan kaheksa kilomeetrit Ugalast, Sinialliku külas. Kõpitsesin seal suve läbi oma majakest, kus me perega elame.

Olen lapsena suvitanud mere ääres, hiljem oli tamp peal ja elasin linnas. Nüüd siis maal.



CV

 Sündinud 8. märtsil 1946 Võrus.

 Lavastaja, näitleja, pedagoog.

 Lõpetanud 1968. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri.

 1968–1974 Tallinnfilmi režissöör (“Valge laev”, 1970; “Metskapten”, 1971; “Tavatu Iugu”, 1973).

 1974–1986 ENSV riikliku noorsooteatri ja 1989–1991 Viljandi Ugala teatri peanäitejuht, 1986–1988 ja 1991. aastast Ugala lavastaja.

 1984–1996 ühtlasi Eesti teatri- ja muusikaakadeemia lavakunstikooli õppejõud: 1988. aastast dotsent, 1986–1995 kateedrijuhataja.

 1996. aastast Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud: 1996. aastast professor, 1999. aastast teatrikateedri juhataja.