Pärnu Kuninga tänava põhikoolis 26 aastat kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Ulvi Lutoškin, keda laiem spordiringkond teab rohkem kui maailmameister Kaisa Pajusalu treenerit, naasis möödunud nädalavahetusel Poolas toimunud veteranide mitteametlikelt maailmameistrivõistlustelt sõudmises koju kolme kuldmedaliga: koos lätlanna Vita Antonega võideti esikoht naiste üksikaerulisel kahepaadil, kuldmedalid tulid koos lätlastega ka roolijaga neljapaadil ja üksikaerulisel neljapaadil.
Rääma sõudebaasist noortekoondisesse
Nüüdse SK Kalevi tunnustatud treeneri meelitas sõudmistrenni treener Ester Lebedeva. Ulvi käis toona 8. klassis ja elas Räämal, sõudebaasi lähedal. Juba esimesel treeningusuvel tuli suur kordaminek: Ester Lebedeva õpilased võitsid Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel neljases paadis kuldmedali. Ulvi arvates polnud keegi neist üliandekas, kuid selle treeneri käe all lihtsalt sõideti välja häid tulemusi.
Keskkoolis valiti Ulvi Lutoškin Nõukogude Liidu noortekoondisesse, maailmameistrivõistlustele ta paraku aga ei jõudnud.
“Ma polnud teistest peajagu üle, mu parimaks tulemuseks jäi Nõukogude Liidu meistritiitel kaheses paadis,” tõdeb veteranide maailmameister.
“Kõige tähtsam võistlus oli siis rahvaste spartakiaad, noortekoondise liikmed vabastati isegi keskkooli lõpueksamitest. Sügisel ja kevadel olime laagris Moldaavias, talvel Aserbaidžaanis. Koondise laagrites saime ka kooliharidust, mäletan, kuidas pidin seal kord Dostojevski “Kuritööd ja karistust” vastama, ja vene keeles muidugi,” meenutab Ulvi Lutoðkin tippsportlase värvikat elu.
Sõudmine on Lutoškinite ühine armastus
Abikaasa Roman Lutoškini (46), endise tippsportlasega, kelle tippsaavutuseks on 1992. aasta Barcelona olümpiamängude 4. koht, on Ulvi abielus olnud 27 aastat.
“Kohtusin Romaniga esimest korda trenni sõites. Ootasime koos bussi ja sattusime vestlema, siis tuli kinoskäik ja nii see suhe alguse sai,” jutustab Ulvi. Huvi ja armastus sõudespordi vastu liidab neid tänapäevani ja kodusedki jututeemad kipuvad ümber spordi keerlema.
“Nii ongi! Lapsed küsivad vahel kodus, kas me peale sõudmise millestki muust rääkida oskame,” naerab Ulvi, kelle pojad on tänu vanemate eeskujule samuti spordipisikuga nakatatud.
Rootsis elav Tiit (26) jõudis sõudespordis noorte maailmameistrivõistlustel 12 parima hulka, Tartu lennuakadeemia kasvandik Siim (23) on tegelnud sõudmise ja korvpalliga.
Perekonnale mõeldes meenutab võistluste tõttu tihti kodust eemal viibiv Ulvi tänutundega oma ema. “Ema Hilleta poleks meie sagedane äraolek võimalik, tänu temale on kodu soe, koer Dora (5, hobiks igasugused pallimängud) ning kaks valget kassi (täpne vanus teadmata) toidetud.”
Treeneri ja õpetaja Ulvi tööpäevad algavad varahommikul ja lõpevad õhtul seitsme paiku. Ulvi ja Romani treeningrühmas on õpilasi vanuses 11-23. Ka laupäevad on sageli täidetud võistluste või treeningutega.
“Varem olid treeningud ka pühapäeviti, kuid viimasel aastal on sellest saanud siiski puhkepäev,” räägib Ulvi ja nimetab end naljatades sebijaks tüübiks, kellele piisab ühest puhkepäevast nädalas. “Vaba päev? Oh, armastan siis kodus olla ja mitte midagi teha,” ütleb ta naeratades.
Lubadus on täidetud
Ulvi Lutoškin ei pea kõige kallimateks mitte enda, vaid oma õpilase Kaisa Pajusalu MM-medaleid, kolme hõbedast ja ühte kuldmedalit neljases paadis. “Lubasin kunagi, et ükskord toob mu õpilane MMilt medali, nüüd on see lubadus täidetud!” ei suuda treener rõõmupisaraid varjata.
Andekas õpilane Kaisa Pajusalu sattus Ulvi treeningutele tänu oma vanatädile. Hoopis eredamalt on aga treeneril meeles Kaisa esimesed sisesõudmise võistlused.
“Ta jõudis kohale alles viimasel minutil, siis, 500 meetri distantsil, mis on lühike maa, suutis ta kaks korda pingilt maha sõita ja kokkuvõttes – võitis oma sõidu! Nii et füüsiliselt oli ta kohe alguses tugev tüdruk. Tema võimekus lõi aga täielikult välja teisel sõudmissuvel, siis arvati ta Eesti koondisse. Ja seejärel, kolmandal treeningsuvel, võitis Kaisa Pajusalu juba noorte MMil Hispaanias B-finaali,” meenutab treener erilise tundega südames oma andeka õpilase esimest suurt võitu.
Ulvi Lutoškin peab end õnnelikuks inimeseks, sest ta kõrval on toetavad inimesed, abikaasa, kellega koos on kergem töötada selle nimel, et enda ja oma õpilaste unistused ellu viia. Kuid kui unistada, siis ikka julgelt ja kõrge lennuga – ainult nii saavad asjad tõeks. “Ma usun, et Kaisasid leidub igas koolis!” lisab Ulvi veendunult.