Elukoht tasub valida päästekomando järgi

Anu Jürisson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vändra päästekomando pealik Toomas Taul leiab, et riik pöörab päästevõimekusele liiga vähe tähelepanu.
Vändra päästekomando pealik Toomas Taul leiab, et riik pöörab päästevõimekusele liiga vähe tähelepanu. Foto: Urmas Luik

„Kui sind autorusude seest teatud aja jooksul kiirabile üle anda ei suudeta, sured seal verekaotuse või külmumise tõttu, ajafaktor on igal juhul määrav,“ tunnistas Toomas Taul, Vändra päästekomando pealik.

Vändra komandos on mehi nii palju, kui struktuur praegu ette näeb, need kohad on täidetud. Lähitulevik toob tõenäoliselt seda, et kohalikku komandosse tuleb töökohti juurde – iseenesest rõõmustav uudis.

“Tõenäoliselt siin kõrval Järvakandi komando on üks, mis kinni pannakse, ja siis pakutakse sealsetele töötajatele kohta siia. See on meeste enda mõelda, kas võtta koht vastu. Aga kui nemad ei võta, tuleb konkurss välja kuulutada ja uued mehed välja õpetada,“ iseloomustas komando juht hetkeseisu.

See ei tähenda, et Vändra komando peaks otseselt hakkama teenindama Järvakandit, sest konkeetseid piirkondi komandodel ei ole. Appi tõttavad need, kes on lähemal, ja nii mitu komandot, kui palju parajasti tarvis.

Tänases Pärnu Postimehes annab Lääne-Eesti päästekeskuse direktor Ivar Kaldasaun lootust, et Häädemeestel, Kilingi-Nõmmes, Pärnu-Jaagupis ja Vändras praegu kolme mehe valve peal olevad komandod saavad tulevast aastast osutada hoopis paremat teenust ja tagada iga päev elupäästeteenuse, sealhulgas teha suitsusukeldumist tulekahju korral. Sest vastab tõele: iga komando põlevasse majja inimest, looma või vara päästma tõtata ei saagi, sest nii palju mehi ei ole neisse ette nähtud.

Igal komandol polegi elupäästevõimekust

„See sõltub olukorrast. Praegu on meil (Vändras, toim) miinimumkoosseis, mis tavariskiga olukorras võib teha nõndanimetatud suitsusukeldumist. Tegelikult oleks suitsusukeldumiseks vaja korraga nelja meest valvesse. Aga kui vaadata graafikut, on meil isegi teatud päevadel kaks meest tööl,“ tõdes Taul.

„Siis on küll selline olukord, et kui on näiteks majas või korteris tulekahju ja inimene oleks sees, ei ole niikaua seda elupäästevõimekust kohapeal, kuni appi tuleb komando Türilt, Suure-Jaanist või Pärnust,“ märkis Taul.

 Ja tunnistas: „Selles mõttes on see naljanumber, et seal mängib juba mõni minut rolli. Poole tunni pärast on päästetaval ükspuha, olgu elupäästevõimekus kas või kümnekordne, ving tapab oluliselt rutem, kui saabuvad jõud kusagilt mujalt.“

Siis pole küsimus enam selles, kas inimest saab päästa, vaid ajafaktoris. Rolli mängib seegi, kas põlevast majast tuleb välja tuua üks inimene või pere, kas seal on lapsed või 100kilone mees või naine.

„Seal on hästi palju nüansse. Kui on mitme inimese päästmine – ja korraga seda teha ei saa –, tuleb teha kohapeal mitmesuguseid objektiivseid valikuid: keda enne ja mis järjekorras. Ja see võib teistpidi maksta järgnevate elu või tervise,“ selgitas Taul.

Kurb juhtum Tootsis

Kui väikesed komandod kaotatakse ja teisal suurendatakse meeskondi, paraneb küll viimasena mainitute päästevõimekus, ent teenus jääb osa piirkondade elanikest kaugemale. Ajaliselt see kasuks ei tule ja mõnes paigas võib sel juhul olukord minna pigem hullemaks.

„Siin on nii objektiivseid kui subjektiivseid vaatenurki, kui räägime, et ühe- või kahemeheline komando nii või naa ei ole suuteline elupäästevõimekust tagama. Kui vara hävib, ei ole seinal eriti vahet, kas vahtu hakatakse peale laskma kümme minutit varem või hiljem: teatud protsessid toimuvad edasi. Aga inimesele on vahe küll,“ nentis Taul.

Komando ülem tõi näitena viimatise juhtumi Tootsist, kuhu Vändrast kohalejõudmise aeg on pool tundi. Teades, et inimene on põlevas majas sees, panid mehed end autos kohe suitsusukeldumiseks valmis, kuid inimene oli nende saabudes juba elu jätnud.

„Vanasti oli Tootsis oma komando. Kui nüüd fantaseerida natuke, võinuks see päästa olukorra,“ leidis Taul.

Pritsimehena sooviks Taul loomulikult, et väikesi päästemeeskondi ei peaks kaotama, vaid neid saaks suurendada niipalju, et sealgi oleks küllaldasel hulgal mehi. Paraku mängib siin rolli raha.

„Peaminister räägib jah, et kulutame päästele 0,4 protsenti SKTst (sisemajanduse kogutoodangust). Ma ise arvutasin ausalt öeldes välja, et see on 0,3 protsenti.

See on numbrite mäng, aga me võrdleme ennast Euroopa kõige vaesemate riikidega. Samamoodi võib öelda, et Norra, Saksamaa või Rootsi kulutavad ainult 0,1 protsenti SKTst, aga need summad on suurusjärkude võrra suuremad. Tegelikult on see täielik demagoogia,“ avaldas Taul.

„Tuleb ikkagi arvestada sellega, et meie asustustihedus on tohutult hõre, võrreldes enamiku Euroopa riikidega. Nende kriteeriumide järgi me ei saa end kuidagi võrrelda. Poliitikud räägivad ühest vaatenurgast, me saame neist aru küll, aga meie räägime teisest vaatenurgast,“ tõdes komandopealik.

Vabatahtlik pääste eksitab

Leidub arenenud riikideski inimhõredaid paiku, kus vabatahtlikul päästel oluline roll, ent Tauli arvates on vabatahtlikkus Eestis alles lapsekingades, et sellele toetuda. Kuigi selles suunas praegu liigutakse.

„Eks Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides, igal pool ole seda vabatahtlikkuse toetusstruktuuri olemas. Ja fakt on see, et me ei saa iga metsatalu kõrval, kus elab üks inimene või paar või üks perekond, komandot hoida. Aga mina ütlen, et meie vabatahtlikkus on nii lapsekingades, et selles mõttes pole veel mõtet rääkida vabatahtlikust päästjast. See nimetus eksitab,“ märkis Taul.

Inimestel on õigustatud ootus, et päästja tuleb ja päästab neid tulest, autoavariist, keemiaõnnetusest ja uppumissurmast, ent vabatahtlike päästjate võimekus on tegelikult voolikust vee pritsimine. Neil ei piisa varustust ega pruugi olla väljaõpet, sest vabatahtlikkuse sildi all tegutsejad võivad olla nii miinimumõppe saanud algajad kui kogenud kutselised päästjad.

„Toon sellise näite. Lihtne tuletõrjuja peab käima aasta aega päästekoolis ja ometi teame, et kui ta tuleb komandosse, siis ega tast ikka veel ole päästjat, vaid ta omandab aastatega kogemuse. Alles kolme–nelja aastaga saab ta vanade pritsimeeste silmis päästjaks. Samal ajal võtame inimese tänavalt, õpetame teda 16 tundi ja ütleme, et temast on samasugune päästja saanud. Siin ei ole loogikat,“ tõdes Taul. Ja see tekitab inimestes segadust.

„Talvel, kui Mikk Sarve kodu Ida-Virumaal maha põles, oli seal täpselt sama probleem, et enamik elukutselisi päästjaid oli hõivatud turbaraba kustutamisega. Üks kutseline komando reageeris kohe ja siis oli seal mitu vabatahtlikku komandot. Siis oligi seis selline, kus oleks vaja olnud maja seestpoolt kustutada. Üks tuletõrjekomando sai suitsusukeldumise paari moodustada ja ülejäänud inimesed jooksid ümber maja, sest nad ei tohtinud muud teha kui vett pritsida. Õues oli 25 kraadi külma, pumbad ei käivitunud ja voolikud jäätusid,” jutustas Taul.

“Sellest kasvas välja jutt, et kari lolle on ümber maja, midagi teha ei oska ega suuda. See mõjub meie renomeele täpselt samamoodi. Ei saa öelda pääste kohta halvasti, aga mulje jääb sihuke. Sopp valatakse kutselistele päästjatele pärast kaela,“ tõi Taul näite.

Komandopealiku arvates pole tegemist vabatahtlikkusega, kui riik hoiab kokku päästekomandode pealt, kus raha niigi puudu, ja suunab selle vabatahtlikele. Samal ajal ostetakse meestele kõige odavamaid kindaid, mis küll ajavad asja ära, kuid ei pea nii hästi vett ega kuuma, kui peaksid need kindad, mis maksavad kordi rohkem.

“Väljaõppinud mehed koondame, paneme komando kinni, pool pritsimajadest võib-olla hakkab vabatahtlikuks, aga pool ütleb, et kui riik oma kohustust ei täida, miks siis meie peaks seda tegema. Nonsenss on muidugi see, et vabatahtlik päästja ei saa põhipalka, mis meil kogu aeg jookseb, aga tema tulekahju ajal saadud tasu on tunduvalt suurem kui kutselisel tuletõrjujal,” ütles Taul.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles