Mind ajendas kirjutama 4. oktoobril Pärnu keskraamatukogus toimunud infoõhtu, millel kodanikele tutvustati Pärnu linnas kehtima hakkavat jäätmehoolduseeskirja.
Marko Gläser: Jäätmemajandus Eestis Pärnu näidetele tuginedes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõistmatud arusaamad
Pärnu linnavalitsuse kodulehelt võib lugeda, et Pärnu linn on kehtestanud jäätmehoolduseeskirja, millega kehtestatakse siinsed jäätmehoolduse korraldamise nõuded. Eesmärk on vähendada jäätmeteket, suurendada jäätmete taaskasutust, kõrvaldada need keskkonnaohutult ja optimeerida jäätmekäitlust. Jäätmehoolduseeskirja järgi vastutab jäätmete nõuetekohase käitlemise eest jäätmetekitaja.
Jäätmetekitaja on muu hulgas kohustatud tagama tekkivate jäätmete liigiti kogumise ja hoiustamise; kasutama küllaldases koguses ja suuruses kogumismahuteid ning tagama nende tühjendamise sagedusega, mis väldib ületäitumise ja haisu tekke; paigutama jäätmed selleks ette nähtud kohta; omama vanapaberi kogumiseks eraldi konteinerit kaheksa või enama korteriga majas; koguma eraldi vähemalt ohtlikud jäätmed, samuti vanapaberi ja pakendid ning biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed.
Vastavalt eeskirja 16. paragrahvi 4. lõikele peab eramaja omanik muretsema omale 140-liitrise mahuti, korterelamus mahuti suurusega 30 liitrit korteri kohta. Kümne või enama töötajaga juriidiliste isikute, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuste puhul olgu mahuti vähemalt 140-liitrine.
Siit tekib küsimus: kuidas eramute elanikud rohkem prügi toodavad kui korterelamute inimesed, kellele kuus on ette nähtud ainult 30 liitrit prügi korteri kohta kuus? Kui loogiliselt võtta, siis enamik eramajades – olenevalt selle tüübist – elavatest isikutest kompostib, põletab tekkinud jäätmed ja neil ei saa kuus kuidagi tekkida 140 liitrit prügi.
Huvitav oleks teada, milliste arvestuste kohaselt linn leiab, et üks korter tekitab kuus keskeltläbi 30 liitrit prügi. Minu arust ei saa elamispind üldse prügi toota, vaid seda tekitavad inimesed, sest ühistudki arvestavad prügi teket inimeste arvu järgi.
Nüüd, kui meil on määrus, mis ütleb, et korteri kohta tekib 30 liitrit prügi, tuleb ühistutelgi hakata prahi hulka arvestama korterite arvu järgi, mitte isikute arvust lähtudes.
Mõistmatuks jääb linnavalitsuse arusaam, et kõik ettevõtted, kus töötab kümme isikut, toodavad 140 liitrit prügi. Samal ajal kui firmas töötab üheksa isikut, siis neile määruse kohaselt miinimumnõuded ei laiene.
Arvan, et kõnealuses olukorras tuleks siiski vaadata ettevõtte töö iseloomu, mitte töötajate arvu. Ettevõttest olenevalt võib mõni kolmeliikmeline firma toota prügi kuus 500 liitri jagu ja mõni 20 töötajaga ettevõte 30 liitrit. Jääb tunne, et Pärnu linn sunnib prügi tootma ja kui plaani täis ei saa, on see elaniku mure, sest arve tuleb tasuda ikka täie koguse eest.
Seadus ei teeni rahvast
Määruse 17. paragrahvi kohaselt on võimalik lugeda isikut jäätmeveoga mitteliitunuks. Mõiste “mitteliitunu” on väga eksitav. Määrus sedastab, et kui inimene mingitel põhjustel ei kasuta ajutiselt või alaliselt jäätmeveoteenuseid, pole ta sellel perioodil liitunud. Paraku on jäätmetekitaja seaduse kehtivusest alates ühinenud jäätmeveoteenusega.
Arvan, et mõistlik on kasutada kahte terminit. Kui inimene soovib ajutiselt loobuda jäätmeveost, peatatakse temaga leping. Kui isik soovib kauemaks kui aastaks jäätmeveolepingust loobuda, võib teda lugeda jäätmeveoga mitteliitunuks. Selleks, et niisuguseks isikuks saada, võib menetlemine aega võtta kuni kaks kuud ja vajadusel enamgi (määruse 18. paragrahv).
Määruse järgi hakkab linn nüüd inimeste eraelu täielikult kontrolli all hoidma. Kui lahkute oma kinnistult näiteks ootamatult kuuks ajaks, peate esitama linnale avalduse mitteliitunuks olemise kohta, ja kui tulete reisilt tagasi, veel menetletakse teie avaldust, kas saate liitumata olla või ei.
Vahepeal aga on teile esitatud tühiarve, mille peate tasuma. Tekib küsimus: kas linn maksab teile pärast raha tagasi või kuidas seda reguleeritakse? Välismaale reisimisel, lennuki või muu ühistranspordi kasutamise korral on kerge linnale tõestada, et olete lahkunud.
Aga kuidas tõestate linnale elutegevuse peatumist oma kinnistul, kui sõidate isikliku autoga Euroopasse ja mingit märki sellest kuhugi ei jää? Või mismoodi põhjendab vanainimene, et tal pole kinnistul elutegevust, sest ta elab aasta ringi korteris, aga ametnik on talvel näinud kinnistul jalajälgi või lükatud lund?
Kokkuvõttes on kurb tõdeda, et tehakse seadusi, mis teenivad väheseid inimesi, mitte rahvast. Seadusest ei saa välja lugeda, miks ma ei tohi enam konteineri täitumisel teatada prügifirmasse, et kast on täis, ja paluda see tühjendada, vaid pean oma elu sättima prügivedaja järgi, kes soovib täpset päeva ja kellaaega, kuna on konteiner prügi täis ja kättesaadav.
Määruse üks eesmärke on jäätmetekke vähendamine. Mina arvan, et konkreetne määrus küll ei kahanda prügi teket, vaid kohustab inimesi prügi tootma.