/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Võttis ikka muigama küll näha ingliskeelses telekanalis France24 esmaspäeva õhtul intervjuud Vahemere maade liidu peasekretäri marokolase Youssef Amraniga, kes kiitis, et organisatsioon on täie elu ja tervise juures. Tasub teada, et tegu on Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy kätetööga, mis realiseerus võidu Poola ja Rootsi ühisprojekti Idapartnerlusega. Mõlema sünniaasta on 2008, Georgia sõja eelne aeg.
Prantsusmaa projekt tugines 1995. aastal loodud Barcelona protsessile, kuid kõigi Vahemere-äärsete riikide ühiskoosluse loomist takistasid kaua paariariigid Liibüa ja Süüria ehk Muammar al-Gaddafi ja Bashar al-Assad. Viimasena mainituga saadi ühele poole 2005. aastal, kui Süüria tõi välja oma väed Liibanonist. Gaddafi aga maksis sõna otseses mõttes kinni USA George W. Bushi valitsuse, mis ta 2006. aastal võttis vastutasuks välja paariariikide nimekirjast. Juba järgmisel aastal oli Sarkozy kohal Liibüas, müümaks relvi ja sõlmimaks gaasioste, seejärel käis Gaddafi oma isiklikke kaameleid ja hobuseid Elysée palee kõrval tuulutamas (paar kuud hiljem nägi see seltskond El Prado paleed Madridis, siis Vassili Blažennõi kirikut Moskvas). Ja ennäe: Euroopa Liit kinnitaski Vahemere maade liidu (Mediterranean Union, MU) olemasolu ja vastavad rahaeraldised selle demokratiseerimiseks ja õitsenguks. Eesistujariike sai kaks: Prantsusmaa ja Egiptus.
Tagantjärele on selge, et lääne meelemuutus nii Assadi kui Gaddafi suhtes süvendas piirkonnas niigi valitsenud tendentsi lõpuni ametis püsida ja demokraatiat eirata, sest võimsad välistoetajad olid ju olemas! Lääneriikide soosingul Assadi ja Gaddafi kampavõtt kinnistas veendumust: nüüd ei juhtu meiega midagi!
Praegu on kogu Vahemere maade liidu lõuna- ja idaosa valitsejate seltskond revolutsioonidest hõivatud ja üks asejuhtidest president Hosni Mubarak ootab haiglavoodis kolmandat kohut enda üle. Sestap oli üllatus, et mais teatati Pariisist kaua vakantsena püsinud MU peasekretäri koha täitmisest. Valik ei üllata, sest Maroko on Prantsuse endine koloonia, mille kuningas on ministreid vahetades ja reforme-valimisi lubades tänini suutnud suured protestiväljaastumised lasta tühja joosta.
Raske öelda, kui paljusid marokolase jutt veenis, ent samas uudistesaates oli teinegi huvitav fakt Pariisi tegevuse kohta: Ühendemiraadid saavad kaheksa uut Prantsuse hävitajat.
Pärast öeldut tuletaks meelde, mida olen viimastes lugudes Prantsusmaa presidendi tegevusest maininud. Esmalt muidugi kopterikandjate Mistral tehing Kremliga. Novembris jättis Sarkozy ootamatult minemata OSCE tippkohtumisele Astanasse, kus presidendid saanuks midagi öelda Moldovas asuva Venemaa sõjabaasi kohta. Kolm nädalat tagasi ei läinud Sarkozy Idapartnerluse tippkohtumisele, mis madala taseme tõttu taas ei otsustanud midagi olulist, ent mille nurjumine koos sellele järgnenud Ukraina kohtu otsusega mõista endine peaminister Julia Tõmõðenko seitsmeks aastaks vangi tähendab tagasilööki kogu Euroopa Liidu ja kuue Idapartnerluse riigi suhtlusele. Et mitte öelda: viimasena nimetatute pääsule ELi. Läinud nädala lõpul kukkusid Ukrainat sarjama isegi Poola, Tðehhi, Ungari ja Slovakkia liidrid, kes aastaid olid aktiivselt toetanud oranži revolutsiooni.
Jääb üle väita, et Prantsusmaa president teeks nagu kõik, et Moskval oleks võimalus end taaskehtestada endiste liiduvabariikide ja kogu Ida-Euroopa üle, ning ta on kohe platsis, kui avaneb väiksemgi võimalus teha äri ja toimetada Vahemere lõunarannal. Loomulikult vajab puruks pommitatud ja kodusõjast räsitud Liibüa, samuti Süüria abi, ent seda vajavad ju ka Ukraina, Moldova, Valgevene, Lõuna-Kaukaasia kolmik, mille jõudmine demokraatliku ja jätkusuutliku ühiskonnani toimuks kindlasti tunduvalt varem, kui seda annab raha jätkuv uputamine mahajäänud moslemiriikidesse.
Aga see on küsimus ELi prioriteetidest, mis siiani on suurelt sõltunud Sarkozy-suguste voluntarismist. Teen, mis tahan ja kus tahan, ja kogu ülejäänud Euroopa, kaasa arvatud Eesti Vabariigi juhid, lähevad sellega kaasa. Oleks huvitav kuulda, mida Balti riikide juhid arvavad Idapartnerluse viimasest tippkohtumisest ja kohtuotsusest Tõmošenko suhtes. Kolme arvamus on ikka kolme arvamus, seda kinnitab kas või Vysegradi neliku mainitud avalduse kajastamine.