Doonoreid innustab soov kaasinimesi aidata

Riina Martinson
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karin, Eike ja Carmen Soorm kinnitavad, et pärast vereloovutamist on enesetunne sootuks parem kui varem.
Karin, Eike ja Carmen Soorm kinnitavad, et pärast vereloovutamist on enesetunne sootuks parem kui varem. Foto: Ants Liigus

Täna õhtuks on Pärnu haiglasse vastuvõtule kutsutud Pärnumaa aktiivsed doonorid, nende seas 27 audoonorit, kes üle 100 korra verd loovutanud, ja mitu peretki.

Pärnumaal on aktiivseid doonoreid ligemale 3800 ehk 4,13 protsenti siinsetest elanikest. “See on väga hea tase, sest riigi keskmine on 2,6,” sõnas Pärnu haigla veretalituse juhataja Alli Tiik.

Peale Metsa tänava ruumide teeb veretalitus Pärnusse ja maakonda väljasõite. Kokku on 32 säärast kohta.

Pärnus käiakse regulaarselt Wendres ja haiglas, kus töötajate seas leidub palju doonoreid. Maakonnas on väga aktiivsed doonorid Vändras, Häädemeestel, Kilingi-Nõmmes ja Toris.

Hinnanguliselt peaks rahvastikust doonoreid olema neli protsenti, et kohalik verevajadus saaks rahuldatud, Pärnus on protsent suuremgi. “Pärnus ei tohiks olla ohtu, et verepuudusel jääb haiglas midagi tegemata,” sõnas Tiik. Samuti varustab Pärnu jõudumööda Tallinna haiglaidki verega.

Perega doonorid

Nelja lapse vanemad Eveli ja Allan Vainikk on juba pikaaegsed doonorid: naine on verd loovutanud neli ja mees kuus aastat.

“Mind innustab doonoriks käima see, et oma lapsel oli aastaid tagasi vaja vereülekannet. Siis oli õige vere saamisega probleem ja pidime ootama. See ootamisaeg polnud sugugi meeldiv,” meenutas Eveli. “Aga me saime toona abi ja miks mitte nüüd teisi aidata.”

Allan käib verekeskuses doonoriks iga kahe kuu tagant ja ajakirjaniku külaskäigu päeval täitus tal 31. kord vereloovutamist.

“Ühest küljest aitad teisi, samal ajal on endal ka pärast hea olla,” muheles mees. “Hea kerge tunne on hiljem.”

Nende suguvõsas leidub teisigi doonoreid ja ehkki lapsed on vereloovutamiseks veel noored, on nad juba avaldanud arvamust, et kunagi hakkavad nemadki doonoriks. Kuid pere tutvuskonnas doonoreid napib. “Kes pelgab, et see võtab palju aega, kes kardab nõelatorget,” rääkis Allan. “Tegelikult ei kulu aega sugugi palju ja protseduur pole valus.”

Evelilegi meeldiks, kui senisest rohkem inimesi doonoriks hakkaks. “Karta pole midagi. Käige korra ära ja proovige! Kui ei sobi, siis ei pea enam minema,” sõnas ta.

Tahame aidata

Soormide peres on aktiivsed vereloovutajad ema ja kaks tütart. Nendegi suguvõsas on doonoreid veel, aga pere meespool ei vaata nõelaga torkimisele sugugi lepliku pilguga. “Aga küll ma poja meie sekka ükskord meelitan,” kinnitas naerusuine pereema Eike Soorm.

Eike doonoristaaž ulatub üle paarikümne aasta. “Püüan käia iga kolme kuu tagant, aga kui vahepeal välja kutsutakse, lähen kindlasti ka,” rääkis ta. Tütred Carmen ja Karin alustasid vereloovutamisega täisealisena.

Kui tublidelt vereloovutajatelt küsida, miks nad seda teevad ja kust viitsimist võtavad, vastavad nad imestunult: “Kuidas miks? Kellelgi on ju seda vaja!”

“Mu ema vajas kunagi verd. Minu veri võib-olla talle ei läinud, aga ju siis keegi teine aitas,” selgitas Eike. “Jah, mult on tõepoolest küsitud, et “kas sa tõesti viitsid mingi šokolaadi pärast käia?”. Kas siis alati peab midagi saama? Ma tahan üksnes teist inimest aidata ja kui ma saan seda teha, loomulikult teen seda.”

Carmen on kohanud arvamust, et suvalisele tundmatule inimesele ei taheta oma verd anda. “Võib-olla on abivajaja narkomaan või purjuspäi avarii teinud ja sellisele ei taheta verd anda,” rääkis ta. “Aga nii ei tohi mõelda! Võib-olla läheb sul endal kunagi verd tarvis ja kui sobivat pole kohe võtta, võib tulemus väga kurb olla.”

Eike lisas: “Emana olen aeg-ajalt mõelnud, et noored sõidavad tihti hoolimatult, satuvad avariidesse ja küll on hea, kui keegi neid aitab. Pealegi on pärast vereloovutamist enesetunne parem kui enne, energiat rohkem. Ja seal Metsa tänava verekeskuses on hästi tore personal. Sealt tuled alati hea tujuga tagasi.”

DOONORID

Mullu oli Pärnumaal:

doonoreid 3802 ehk 4,13 protsenti elanikest;

esmaseid doonoreid 862;

väljasõidukohti 32, kokku 91 väljasõitu;

vereloovutusi 6447,

neist Metsa tänava veretalituses 3870

ja väljasõitudel 2577 korda.

Allikas: Pärnu haigla

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles