Olev Sööt: Valetab nii, et suu suitseb

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olev Sööt.
Olev Sööt. Foto: PP

Kuulasin-vaatasin hiljuti ETV saadet “Kahekõne”, milles osales keskkonnaminister Keit Pentus. Algus oli kena, aga kui minister oli oma apoloogiliste mõtetega jõudnud selleni, et paremat seltskonda kui praegune koalitsioon ta ei tea, muutus asi kahtlaseks. Lisanud, et ta ei kujuta ette mõnusamat ega loomingulisemat seltskonda, hakkas tema jutt tunduma hõredalt ümmargune ja ahtravõitu. Suurepärane muidugi, kui kuskil on ideaalne seltskond loomeparteilasi, aga ma ei uskunud ministrit selles halvasti ette valmistatud dialoogis.

Poliitikute kutsehaigus

Majandussurutise ajal imbus meie igapäevaelu juhtimisse, kujundamisse, informatsiooni ja nõuannetesse palju vassimist, salgamist ja valet. Loomulikult tekivad kohe küsimused: mis on vale, tõde, ausus? Kas maailm oleks valedeta parem või halvem paik? Ja lõpuks põhiline: kas elu ilma valedeta on hoopis illusioon?

Valetamine on teema, millest ajaloos on palju räägitud. See on kompleksne teema, mis haarab filosoofiat, religiooni, majandust, teadust, meditsiini, kooli, sporti, kunsti, turgu, meediat ja paljut muud seksini välja.

Valed saadavad meid suhtlemisel sõprade, kolleegide, perega. Vale on meie ühiskonna osa. Tavaliselt tuuakse vale argumenteerimiseks hädavale, et inimestele mitte haiget teha, konflikte vältida või sandist seisust välja rabelda.

Piibli üheksanda käsuga “Sa ei pea mitte valetama” elab inimkond häbenemata koos iidsetest aegadest tänapäevani, aga valetatakse ja vassitakse isegi kõrgemates usuringkondades.

Tihti valetatakse mugavuse pärast, sest midagi muud ei osata öelda. Tegelikult on mõiste “vale” avaldus, tunnistus või ütlus, mille ütleja ise teab või oletab, et tema jutu sisu on ebatõeline. Aga eesmärk või tulemus on see, et kuulajad kõike räägitavat puhta tõena võtaks.

Maailma suurimateks luiskajateks loetakse poliitikuid. Valetamine on nende kutsehaigus. Valetatakse tavaliselt selleks, et saada mingit kasu või et tehtud lollusi varjata ja vale abil kriitikat, hukkamõistu, trahve vältida või midagi muud peita. Samuti valetatakse viisakusest, häbi, hirmu, ebakindluse või hädaohu tõttu.

Eriti palju susserdavad poliitikud siis, kui vaja vastase või parlamendi opositsiooni plaane nurjata või oma ringkonna mehi-naisi ja tagatubade huve kaitsta.

Vale olevat kui määrdeaine, mis aitab soovitud poliitika libedat kulgemist. Näiteks on meie peaministril Andrus Ansipil oskus hea eesmärgi nimel kõigile hambasse puhuda, kõneldes viie rikkama riigi hulka jõudmisest, masus elamise headusest.

Peaminister usub kindlasti seda, et parim valetaja on see, kes vale abil kauem võimul püsib. Ta ilmselt teab, et enamikul inimestest on suurem hirm tõe kui vale ees. Ja nii ta lasebki, et suu suitseb. Hämmastab, kui kergelt teda usutakse. Kokkuvõttes võib pettumus olla suur. Eestis on poliitikutel voli lobiseda, sest nad pole seotud oma pidulikult antud tõotusega, vaid ainult ülekannetega pangaarvele.

Väliseestlaste uus laine

Saksamaal on nutikad mehed kokku pannud kümme valetamise reeglit, mille kaheksas reegel on Ansipil, Rein Langil, Edgar Savisaarel soravalt selge: tähtis on näitlejameisterlikkus, usutav esitus ülepakkumisteta.

Luiskelood, arvud, statistika ja nimed tuleb pähe õppida ning kasutada iga võimalust, et näidata, kui loll on oponent. Vale on kogenud poliitikule nii rünnak kui kaitse. Eriti hoogu lähevad poliitikud valimiste eel. Nad teavad, et mida vähem nad luiskavad, seda väiksemad on šansid riigikokku pääseda.

Valedeta maailm on illusioon. Siiamaani. Suurtel erakondadel töötavad täistuuridel noortekogud, kust sirgub Ansipi ja Savisaare kloone, kes mõne aasta möödudes, muutununa primaatpoliitikuks, jätkavad vaimus, et parim vale on see, mille abil kauem võimul olla.

Isiklikult olen nende poolel, kes soovitavad eelnimetatud parteidel teha arukaid, eelkõige kivistunud mõttelaadi murdvaid muutusi. Peagi on hilja, poliitilise kliimaksi tunnused on liiga selged. Teame ju kõik, et meil ei ole raha, aga oleks Ansipil või Mart Laaril või Savisaarel vähemalt häid ideidki! Neid samuti pole.

Tõelised Eesti mehed ja naised pole poliitikud. Igas erakonnas on küll mõni tubli loomeparteilane, kes vassimata suudab ehk sobiva haldusreformigagi toime tulla. Suurema osa võimultroonijate laeks on jäänud oskus ennast kenasti riidesse panna, sellega on kõik ammendunud.

Meie aja kangelased on need kümned tuhanded, kes välismaal tööl käies toidavad oma peret, lapsi, vanemaid. Neil pole aega roosadele pettekujutlustele Eesti õitsengust. Mis seejuures halvim võib olla, on iga äramineja süvenev arvamus, et mujal ongi parem.

Minejatel jätkub veel õnneks tahtmist seista oma pere, seega Eesti eest. Nad teevad kaugel kodumaast tööd, mida oma riik pole suuteline pakkuma. Nad on meie riigi väliseestlaste uus laine ja teatud moel arvestatavad Eesti püsimise hoidjad ja edendajad, kuid vaevalt mõnda neist presidendi vastuvõtule kutsutakse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles