Voltveti kõrtsihoone oma tühjade aknaraamide, lahtikistud uste ja sõelapõhjana aukliku katusega piidleb teelisi nagu kummitus, jättes õhku küsimuse ehitusmälestise taastamise võimalikkusest.
Voltveti kõrtsihoone piidleb teelisi kummitusena
2. detsember 2011, 08:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehitusmälestiste registrisse kanti Tihemetsa alevikus Valga maantee 28 asuv hoone 10. augustil 1998 ning tunnistati kultuuriministri käskkirjaga samast aastast kultuurimälestiseks, mille ümber on määratud kaitsevöönd.
Eraomandisse läinud ja sihtotstarbe järgi ärimaale jäävast kultuurimälestisest on viimase paari aastaga jäänud räbalad, läinud lumerohke talv vajutas alla tallipoolse katusegi.
Laastud jäi löömata
Voltveti mõisa omaniku Bernhard Heinrich von Stryki ajal aastatel 1802–1803 ehitatud üle 84 meetri pikkune ja üle 15 meetri laiune kõrtsihoone oli Eesti pikim ning selle juurde kuulus kaks talli. Hoones oli 17 ruumi, kesksel kohal võimsa mantelkorstnaga kõrtsituba. Kõrtsmik Märt Tolling on ennast ilmselt juba hauas ringi keeranud, teades, mis kunagisest uhkusest suure postimaantee ääres järele on jäänud ja kuidas ligi miljon krooni lipendab katusel sinise kile all.
Tihemetsa sovhoostehnikumi bilansis olnud puitsammastega kõrtsihoone omanikuks sai enampakkumisel sealtkandi taluperemees Margus Toompere 1990. aastate alguses. Kohalikud mäletavad Toompere pere pingutusi, misjärel avati kõrtsituba ja peeti mitu pidugi. Paraku lahustus õhinapõhine algus elu karmis tegelikkuses. Talutoodangu kasutamisest toitude valmistamisel ei saanud asja ning omaniku kopsu ajas üle maksa lõpuks arusaam, et suurem osa Voltveti kõrtshoone katuse sarikaid ja laaste viidi muinsuskaitseametnike tahtel Jäärja mõisa kõpitsemiseks.
“Terve hoone katuse jaoks olid mul laastud olemas, lasin puud oma metsast lõigata ja valmis teha, aga peale löödi need ainult keskosale. Suurem osa katusematerjalist viidi ära teisele objektile ja lubati uued asemele tuua, aga sinnapaika see jutt jäigi,” on Margus Toompere siiani tollaste asjaajajate sõnapidamatusest nördinud.
Muinsuskaitseameti kodulehel on 2008. aastal mälestiste juures tehtud tööde loetelus Pärnumaalt Koonga mõisa peahoone peatrepi ja Pärnu Alevi kalmistu hauatähise restaureerimise kõrval ka Voltveti kõrtsihoone kandekonstruktsioonide avariirestaureerimine, milleks on eraldatud 500 000 krooni, peale selle omaniku esindaja poja Tiit Toompere 10 867 krooni.
Varem, 1996. aastal, toetas riik omanikku 300 000 krooniga, et tugevdada katusekonstruktsioone ja remontida katusekatet.
Praegu katab keskosa tuulest räsitud sinine kile, mille vahelt vaatab taeva poole sõelapõhjana hõre katus.
Saaga jätkub
“Voltveti kõrtsihoone on tõesti trööstitus seisus, kuid ma ei ole siiski nii pessimistlik ega arva, et trumm on läinud, viskame ka pulgad,” leiab muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent, väärates arusaama, et ligemale 210aastast raudkividest laotud müüridega hoonet pole võimalik päästa.
“Juba hävimisele määratud mälestisi ja muid ajaloolisi hooneid on ikka suudetud uuele elule kohendada ja kohandada, ehk asub Voltveti kõrtsihoonegi nende hulka, kuid praegu jääb seal puudu visiooni ja missiooniga tegusast omanikust,” märgib Rent. “Voltveti kõrtsihoone müürid ja katuse loodame järgmise aasta jooksul konserveerida ning eks pea ka omanik hindama oma võimalusi ja valmisolekut mälestist edaspidi hooldada.”
“Mina tõstan käed, annan kõrtsihoone kas või tasuta riigile tagasi,” ütleb Margus Toompere, kes enda sõnutsi on pannud kõrtsi taastamisse sadu tuhandeid kroone, kuid pensionärina ei suuda enam omandit hooldada. Lisades, et ta kirjutas juba kevadel muinsuskaitseametile avalduse võtta asjaajamine üle ja inspektor lubas hoone konserveerida.
Jaanuari alguses lumeraskuse all toimunud varingu järel kohustas muinsuskaitseamet omanikku 31. maiks tagama katuse ja müüride konserveerimise, sissepääsude sulgemise ja hoone ümbruse korrastamise ja leppis kokku töökorralduse suhtes.
“Kümme korda olen uksi-aknaid kinni naelutanud, aga aknad löödi sisse, kiled lõigati katki, sees on laamendatud,” lükkab isa esindajana tegutsenud Tiit Toompere vastutuse pättide kaela.
Kohaliku omavalitsuse käed jäävad eraomandis objekti puhul lühikeseks. “Olen käinud kõrtsihoone juures muinsuskaitseametnikega ja meie saame nõuda, et heakord oleks selline, et see ei ohusta ega häiri kedagi,” räägib Saarde valla keskkonnaspetsialist Eesi Kolla.
Omanik on püüdnud kõrtsihoonet aastaid müüa, kuid lootusetult. Ring on täis: 6454 ruutmeetri suurusel Kõrtsi kinnistul hävib silmanähtavalt Baltikumi omaaegne ehituspärl, kui riik sellega kiiresti midagi ette ei võta.
Voltveti mõisa kõrts
* Ehitatud 1802–1803, asub Uulu-Valga maantee ääres.
* Eesti ja Baltimaade pikim, kahe talliga ja 17 ruumiga kõrtsihoone: pikkus 84,05 meetrit, laius 15,30 meetrit, põrandapinda 1300 ruutmeetrit.
* Muinsuskaitsealune arhitektuurimälestis. Kantud ehitusmälestiste registrisse 1998.
* Eraomandis. 6545ruutmeetrise Kõrtsi maaüksuse sihtotstarve on ärimaa.
* Riik on eraldanud muinsuskaitseameti kaudu omanikule 1996. aastal 300 000 ja 2007. aastal 500 000 krooni, et tugevdada katusekonstruktsioone ja remontida katusekatet.
* Hoone on hävimisohus, sest seda on halvasti hooldatud. Pärnu-poolsel majaotsal vajus katus 2011. aasta jaanuaris lumeraskuse all kokku, Valga-poolse talli müür on varisenud, ligemale 30 meetri ulatuses on püsti vaid sisekülg.
Andmed: Pärnu Postimees