Lõuna-aafriklane Paul õpetas pärnakaid hingega kokkama

Kõrvitsad on küpsenud, nüüd näitab Paul Senosi Kaie Laanele, mida supiga edasi teha. Foto: Teet Roosaar

Lõuna-Aafrikast Eestisse kolinud Paul Senosi õpetas Sauga avatud noortekeskuse köögis Pärnu rahvaülikooli kokakursusel, kuidas stressivabas õhkkonnas maitsvat õhtusööki valmistada.

“Ärge olge toiduvalmistamisel tehnilised ja kliinilised, vaid laske hingel kõike juhtida,” lausus Paul. Omavahel lobisedes ja veini juues valmisid pudelkõrvitsa-püreesupp, vürtsine kartuli-veisehakklihahautis Cape Malay Curry rootie’ga (rootie ehk roti on India leib) ja Lõuna-Aafrika brändipuding.

Koolitusest sai osa võtta igaüks, kes end Nooruse majas kokakursusele registreeris. Soovijaid oli üheksa, ajakirjanik kutsuti viimasel hetkel kampa.

Söök olgu siinsele maitsele kohandatud

Iga rahvusköök on konkreetse maa peegeldus. Ei maksa arvata, nagu valmistataks Lõuna-Aafrikas kogu aeg kolmekäigulisi õhtusööke. “Kõige rohkem süüakse Lõuna-Aafrika Vabariigis maisijahutooteid nagu Eestis kartulit,” rääkis Paul.

Vürtsiteel asuva riigi toidulaud on palju mõjutusi saanud Indiast ja Malaisiast. Toidud on krehvtised, kokakursustel kasutab Paul kolm–neli korda vähem vürtse, et söök eestlastele vastuvõetav oleks.

“Kui ma kaks aastat tagasi kokakursustega alustasin, siis keegi ei söönud,” kõneles Pärnu, Tartu ja Tallinna rahvaülikoolis kokakursusi andev Paul. Ametilt on ta matemaatika- ja inglise keele õpetaja ning õpetab Tallinna ülikoolis inglise keelt.

Kes Lõuna-Aafrika Vabariigi ajaloo, looduse ja tänapäeva vastu põhjalikumalt huvi tunneb, võiks Vikerraadio interneti kodulehelt kuulata kevadel eetris olnud “Kuula rändajat” saateid. Meie õhtu oli rohkem kokanduslik, kuigi söögivalmistamise vahepeal tulid jutuks Aafrika lõunatipu tavad, ajalugu ja kliima.

Veinipudelid lahti korgitud, tutvustas Paul kohalolijatele eri vürtse. Piment, aniis, fenkol, loorberileht, kurkum, kardemon, tšilli, kaneel, nelk, koriander, küüslauk, ingver, köömned, lambalääts, piparmünt, sinepiseemned, muskaatpähkel, safran – kõik need on tee leidnud lõuna-aafriklaste toidulauale.

Tallinnas Stockmanni kõrval Piprapoes on eraldi Aafrika nurk. Inimestel, kes näpuga retseptides järge ajavad, soovitas Paul aga loomingulisem olla.

Tooraine ei pea ülikallis olema

Ehtne Lõuna-Aafrika pudelkõrvitsa-püreesupp tehakse kalebassipuu viljadest ehk pudelkõrvitsatest. Neid on sellel maal mägede kaupa, neist süüakse, juuakse ja valmistatakse muusikariistu. Aga kes Stockmannis infarkti ei taha saada (pudelkõrvitsa kilo maksab neli–viis eurot), võib oma peenramaale vaadata.

Pauli kokakursustel pandi suur kana potti vaid selleks, et saada supiks puljongit. Kui Sauga alevikku elektrikatkestus tabas ja nälg kallale kippus, söödi see muidugi ära. Ärge gurmaanidele Knorri toodetest rääkige, aga mõelge neile, kui raha just priisata pole.

Võtame kilogrammi pudelkõrvitsat, 30 milliliitrit margariini, kaks sibulat, kaks küüslauguküünt, poolteist liitrit puljongit, kaneeli, karripulbrit, soola, pipart ja koort või naturaalset jogurtit. Sulatame margariini, lisame peeneks hakitud sibula ja küüslaugu, ahjus küpsenud pudelkõrvitsad ja puljongi ning maitseained, keedame, püreestame ja lisame lõpuks koore, õpetas Paul.

Naised asusid usinalt kõike koorima ja hakkima. Laevakokk Heikki võttis enda peale kõrvitsate küpsetamise, Mai rootie’-taina valmistamise. Korraga ei valminud üksnes supp, vaid rootie’l söödav Cape Malay Curry ja brändipuding.

Kõrvits lõigati suurteks kuubikuteks ning piserdati enne ahjupanekut oliiviõli ja kaneelipulbriga. Viimasena nimetatu asemel pidi küll muskaatpähkel olema, aga Paul ei leidnud seda kohe ja asendas kaneeliga.

Kana ja juurviljad keesid pliidil puljongiks. Teine Mai lõikus datleid brändipudingu tarvis neljaks, hakkliha ja kartul haudusid. Ja siis kadus Sauga alevikust vool.

Rootie’t võib pannil praadida

Noortekeskuse juhtaju piiksus, tänu avariiseadmetele piisas hoones valgust, et mitte üksteist kahvliga torkida. Kiiresti leiti küünlad, aga nende peal suppi keetma siiski ei hakatud.

Vahelduvvoolu saatel (valgus kord oli, kord polnud) edenes rotitaina valmistamine. Kui varem oli Mai seda jahust ja veest kokku sõtkunud ja Paul käis vahepeal näitamas, kuidas rusikatega tainast peksta, siis nüüd asus Heikki tainasse võid rullima.

Tainas rulliti laiaks, pandi pool pakki võid peale, keerati vorstiks kokku, väänati keerdu ja mätsiti üheks tükiks kokku tagasi. Seejärel rulliti taas laiaks, pandi teine pool pakki võid peale, keerati rulli ja lõigati sööjate arvu järgi tükkideks. Tükid pandi pooleks tunniks külmkappi, rulliti taldrikuteks ja praeti pannil valmis.

“Kaks minutit mõlemalt poolt, mitte väga kuumal pliidil,” juhendas Paul Heikkit. Praeti loomulikult võiga.

Vahepeal suutsid toiduvalmistajad natuke eksida. Kes jättis pudingi pähklid liiga suureks, kes kasutas toiduvalmistamiseks Sauga kraanivett (see ei ole just maitseelamus).

“Ma vist võin hakata nüüd koju minema. Söök on valmis,” ütles Heikki lõpuks. See oli kokanali: kokal on targem ajaks, kui sööjad maha istuvad, igaks juhuks jalga lasta.

Aafrika toitu võib näppude vahelt süüa

Enne lauda istumist tuli veel mõelda serveerimisele. Enne supi tirinas serveerimist soojendati tirinat kuuma veega, toidu kõrvale pakuti rooibose- ja piparmünditeed.

“Kas on väga suur kuritegu supile soola lisada?” tahtis Anu teada. Paul ei öelnud midagi, vaid tõi soolatopsi ja jäi sööjate reaktsioone ootama.

“Algul lööb suhu apelsini-, pärast ingverimaitse,” kirjeldas Heikki. Minu arvates polnud kõrvitsapüreesupis kumbagi, aga supp oli natuke magus ja parasjagu terav. Väga teravaid toite ma süüa ei suuda, selle supi teravust märgitakse menüüs ilmselt ühe kaunaga.

“Jumala jõulumaitsega. Selline sooja ilma supp,” ütles Anu.

Paul rääkis, mida Lõuna-Aafrika Vabariigis pudelkõrvitsast tehakse, ja imestas, kuidas küll pudelkõrvitsad ja bataadid Eestis nii kallid saavad olla. Ja mitte ainult need: nelja ja poole euro eest saab Aafrika lõunatipus hiiglasliku taldrikutäie sushisid, meil neli väikest tükki.

Põhiroaks on Cape Malay Curry rotiga. Nähes, et tortilja moodi kokku keeratavat rooga on raske noa ja kahvliga süüa, võtsin selle Pauli eeskujul näppude vahele.

Küsisin, kas Lõuna-Aafrika Vabariigis süüakse käte või noa-kahvliga. “Kodus ja sõprade seltsis käte, restoranis noa ja kahvliga,” vastas Paul, kes häbenematult sõrmedega hakkliha-kartulit suhu tõstis ja pärast sõrmi lakkus.

Paul kõneles seltskonnale, et kui tema kodumaal kedagi kella 19ks külla kutsutakse ja see tõepoolest õigel ajal tuleb, palutakse tal paar tundi mujal lõdvestuda, sest söögitegemine alles käib. See-eest võid isegi kell kolm öösel külla minna.

Meie õhtusöök lõppes kolmveerand tundi enne südaööd. Kui 10–12 huvilist jälle koos, korraldab Pärnu rahvaülikool taas Pauli juhendatava kursuse.