Inimene, kellel on olnud isiklik kokkupuude Eesti õigusmõistmise süsteemiga, teab, et jutt Eestist kui õigusriigist on suuresti häma. Ent kummalisel kombel oleme suutnud muule maailmale jätta mulje riigist, kus inimeste põhiõigusi austatakse. Tegelik pilt on sootuks teistsugune.
Põhiseaduse 15. paragrahv sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu esimees Märt Rask aga ütleb Postimehes, et säte tuleks ümber kirjutada ”rikastel on õigus pöörduda …”.
Nii riigikohtu esimees Rask kui õiguskantsler Indrek Teder on probleemist rääkinud riigikogus. Poliitikud on tunnistanud, et asi on viltu, jah, aga tegudeni ei taheta kuidagi jõuda. Või ehk siiski?
Justiitsminister Kristen Michael lubab riigilõivude alandamist 2012. aasta juulist (siis on kohtud tavaliselt juba suvepuhkusel), samuti kohtumenetluse kiirendamist.
Eesti õigusmõistmine on tulvil vastuolusid. Lähinaabritega võrreldes müstiliselt kõrge riigilõiv ühelt poolt ja kohtuasjade kohutav venimine teiselt poolt.
Kuidas on sellisel olukorral lastud tekkida? Kes on kodanike põhiõiguste rikkumises süüdlane? Kuni need küsimused on vastamata, ei saa rääkida Eestist kui õigusriigist selle üldarusaadavas demokraatlikus tähenduses. Õigusriigini on meil veel pikk tee.
Päris riigilõivudeta kohtupidamises siiski ei saa. Õiguskantsleril on õigus, et mingi rahaline lävepakk peab kohtust eemal hoidma elukutselisi kaebajaid (nagu mister Frankland ”Baskerville’ide koeras”), kes kohe tahavad kedagi oma totrate kaebustega kiusata. Nagu paadunud grafomaanid oma kirjatöödega toimetusi.
Ligipääs taskukohasele ja senisest nobedamale õigusmõistmisele on oluline selleski mõttes, et ei tekiks kiusatust omakohtuks kui kõige kiiremaks, odavamaks ja kellegi seisukohalt õiglasemaks lahenduseks.