Rohelised jõulud saadavad meid seenele

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnamehi hämmastas sõnatuks veisekari jõulukuisel karjamaal. Hetk hiljem siiski meenus, et lihaveiseid peetaksegi tihti aasta läbi õues.
Linnamehi hämmastas sõnatuks veisekari jõulukuisel karjamaal. Hetk hiljem siiski meenus, et lihaveiseid peetaksegi tihti aasta läbi õues. Foto: Urmas Luik

Vihm peksis auto esiklaasile, nagu ei terendakski ukse ees jõulud. Lund on vaja! Mitte kunagi varem ei tundunud lumi jõulumeeleolu loomiseks nii vajalik kui nüüd.

Meelest on mägedetagused aastad, mil rääkisime mustadest jõuludest, kui lumi samuti taevasse jäi. Nüüd pole kõneks enam mustad ehk porised, vaid rohelised jõulud. Kui nii edasi läheb, hakkavad maamehed märtsis heina tegema.

Kaks viimast talve on Eestit õnnistanud lumerohkusega, mis tahtis hinge võtta. Kui majaomanikel tuli korda kolm katustelt lund kühveldada, et mitte peavarjuta jääda, tekkis inimestes lumeväsimus ning valget taevakarda pigem peljati kui armastati.

Nüüd ent, paar päeva enne jõululaupäeva, kui olime teel Kabli looduskeskusesse jõulukuuse raiumise luba nõutama, ilmus vihmamärja autoakna taha koplis mäletsev veisekari …

Lehmad vihmas

See oli linnameestele sedavõrd ootamatu, et pidasime hoo kinni ja kobisime vihma kätte loomi pildistama.

Maanteekraavi kängitsetud Priivitsa oja oli vihmavett triiki täis voolanud ja sellest üle nad traataia taga seisid: mõnikümmend Herefordi veist, eri vanuses ja suuruses. Ühtviisi märjad kõik. Meelde tulid Pärnu linnalehmad Šoti mägiveised, kes samuti kuskil seal meretuultest räsida.

Jõulumeeleolu see pilt ei tõstnud.

Vaatasin veisekarjaga maanteel seistes tõtt ja üle nende, otsides mõnd loomadele mõeldud varjualust, kuhu neil oleks kurja ilma eest pakku minna.

Eemal üks sara paistis olevatki, aga lehmad-pullid-vasikad-punikud läbisegi seisid tee ääres vihma käes ja mäletsesid püstijalu, sest, uskumatu küll, tagapool, kus loomad polnud rohukamarat poriseks tallanud, haljendas sööt. Tee äärde oli neid ajanud pigem tõuomane iseloomuviga uudishimu, mitte külm või koduigatsus.

Detsembri lõpp. Maailmalõpp! Ilmataat paistab olevat ogaraks läinud?

Kuuseluba

Jõulukuuse raiumise loa saime Kabli looduskeskusest tõesti.

Kabli looduskeskus on koht, mis paistab silma vähemalt kolme hea omaduse poolest: sealsed inimesed on su vastu lahked, maja ise looduslähedane ja heakorrastatud ning sealt saavad alguse tähistatud matkarajad: üks lühem, teine pikk.

Kuna meid huvitas kuusehakatistelt elu võtmisest rohkem linnas kuuldu, et tänavu võib jõululauale muude roogade sekka metsast vast korjatud seeni pakkuda, otsustasime loodusrajal õnne proovida.

Läksime kolmekesi: mina koos toimetuse fotomehe Urmas Luige ja – ime küll! – kaamera koju unustanud loodusfotograafi Henn Soodlaga.

“Ilmvõimatu, et me seeni saame,” ennustas Luik. Meie Soodlaga meenutasime vana hea seenetundja, nüüd juba toonelamehe Aleks Linniku käest kuuldut, et kui talvine külm on kümme päeva järjestikku soojale alla jäänud ja termomeetri pügalad plussis või nulli lähedal püsinud, võib lepistikest ja pajuvõserikest austerservikuid korjata.

“Pane otse pannile, kupatada pole vajagi,” oli Linnik siis seente kohta sõnanud. Ja see püsis meil meeles.

Kaugele polnud vaja minnagi. Hoidsin silmad lepatüvedel ja … ennäe, ühelt vanalt sanglepalt vahtiski vastu kobar austerservikuid, veidi kõrgemal tüve küljes teine ja kolmaski koloonia. Vähemalt mina ja Soodla neid seeni austerservikuteks pidasime. Luik pildistas, öeldes, et teda huvitab seene liigist rohkem selle toiteväärtus ja mekk.

“Toiteväärtus on ümmargune null ja maitsma me neid ei hakka,” kostsin, sest lähemal silmitsemisel tuli leitud seened vanadeks ja söögikõlbmatuteks tunnistada. Aga mõne päeva eest oleks sellelt sanglepalt võinud pannitäie seenehõrgutisi korjata küll, kui redel nii kõrgele ulatumiseks kaasas olnuks.

Kõrges ja kukeseen

Jutt, et tänavu saab jõululauale metsast värskeid söögiseeni, peab paika.

Sealsamas Kablis leidsin paar kollast sametkõrgestki mahalangenud puutüvel kasvamas, aga jätsin need noppimata, sest nii hea seenetundja olen ma küll, et mõnd sitaseent söögiseeneks pidada.

Kablist sõitsime Tolkuse rappa. Vaatasime sealses kõdusoometsas närbunud kilpjalgu ja selle sugulasi, haljendavaid maarjasõnajalgu. Rabavärvidest isu täis ammutanud, sõitsime linna poole tagasi.

Luitemaal peatust tehes komistasime kukeseene otsa. Ilus värske kullerkupukollane kukeseen. Ja seal veel teinegi ja kolmas ja neljas … Tõsi mis tõsi, tänavused rohelised jõulud on meid seenele saatnud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles