Veiderite peres madistab juubel juubeli kannul

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nagu 30 aastat tagasi Ludmilla 50. sünnipäeval tähistavad Ludmilla ja Harry Veider täna oma briljantpulma ikka oma Luha tänava lilleehtes kodus.
Nii nagu 30 aastat tagasi Ludmilla 50. sünnipäeval tähistavad Ludmilla ja Harry Veider täna oma briljantpulma ikka oma Luha tänava lilleehtes kodus. Foto: Ants Liigus

Kui hakata kinni perenimest Veider ja kirjutada see väikse tähega, võib tõdeda, et mööduv aasta oli selle sõnaga igati mestis: perel korjub neli tähtsat juubelit ja need elutähised on tulvil kalleid mälestusi.

Märtsis sai pereema Ludmilla 80 täis ja enne kadripäeva täitus tal eakate ansamblis Kadri laulmisest 20 aastat – kõik need aastad on väärikas daam olnud ansambli eestvedaja. 10. detsembril tähistas pereisa Harry 85 aasta juubelit ja vana-aastaõhtul tõstavad nad klaasid oma briljantpulmapäeva auks: täitub 60 aastat kooselu.

Tassib alla üllatuse

Hubases ja väga puhtas Vana-Pärnu Luha tänava kodus kiirustab toast tuppa ja ülakorruselt allkorrusele Milla. Tema õige nimi Ludmilla on rohkem passivaatajatele.

Abikaasa Harry istub elutoas diivanil ja loeb lehte. Harry on nii vaikne, Milla jälle ülitoimekas. „Harryl on olnud mitu insulti, ta ei kuule hästi,“ põhjendab Milla.

Harry näeb välja nagu noor mees ja kui naine ei oleks öelnud, poleks iial arvanud, et mõni haigus teda murdnud on.

Sellal, kui Milla ülakorrusele ruttab, räägin valjemalt kui muidu, et tulin briljantpaari vaatama. Mees noogutab. Siis küsin väga valjusti, kas tal on ka hea naine ja kas selle aja sees pole olnud tahtmist teda välja vahetada.

Harry hakkab naerma: „Kordagi pole mõttessegi tulnud mõnd teist endale tahta. Mul on väga hea naine.“ Sellega sai kõik öeldud. Harry süveneb taas ajalehte ja mul on selge: juttu saan ajada vaid Millaga. Naine ongi juba tuppa tagasi jõudnud, kuid koos üllatusega. Tohutu suur õisi täis jõulukaktus maandatakse akna alla postamendile ja nii, et meeski seda näeb, kui üle lehe pilgu heidab. Harry vaatabki, endal lapselik helge pilk silmis.

„Eelmiste jõulude aegu oli 169 õit, lugesin üle. Sel aastal paistab rohkem. Jõulude ajaks puhkeb õide, nii et me ei vajagi jõulukuuske, kaktus on niigi rõõmus. Kuuseoksakese panen küll lauale, kus küünal ka,“ vadistab Milla, kõhn nagu piibuork, aga silmad säramas.

Ei tea, kust ta aru sai, et vaatan tema kõhna kogu? „Mina olen niisugune, noh, nagu olen, kortsud ka näos. Aga Harry, tema pane või veel 20aastasele,“ naerab perenaine.

Paneb siis käe südame alla: „Mul sellega probleeme. Iial ei tea, mis tuleb.“ Jätkab siis: „Teate, meil on Harryga omavahel kõik selgeks räägitud. Selles vanuses tulebki! Kui üks meist minema peab, siis teine teab, mis teha. See asi on meil klaar. Harryl on olnud viie viimase aasta jooksul kolm insulti, vahepeal oli ta tervis väga halb, praegu on parem. Olen tema meditsiiniõde. Arstirohtusid on kahe peale nii palju, et peaaegu ühe pension läheb apteeki. Jumal tänatud, et oleme mõistnud pisut varu korjata. Kas teate, millest ma unistan? Tuleks kevad ja suvi, saaks veel ühe aiapeo teha. Meil on ilus aed ja oi kui toredaid pidusid oleme seal pidanud!“

Harry on end lehe taga nihutanud ja vaatab poolviltu meie poole ning naeratab. Öeldakse, et kes ei kuule, võib väga õigesti aimata.

Kallistab hommikuse “tere” asemel

Harryl on komme, mis Milla arvates üliarmas. Hommikuse “tere” asemel võtab mees naisel õlgade ümbert kinni, surub vaikselt oma vastu ja hoiab pisut. Justkui märk, et elame veel, et algav päev on järjekordne kingitus inimlapsele, kel seljataga pikk-pikk elutee.

„See kallistus teeb meele nii helgeks, päeva ilusaks. Ja kui juhtub helistama Tallinnas elav tütar Kersti või tema poeg või lapselapselapsed, on lausa päike väljas. Kersti on abielus kirjanik Toomas Raudamiga ja teeb siia maja ülakorrusele väikest suvepesa. Tütre toas mu jõulukaktus õitsema läkski, käisin lille aeg-ajalt piilumas, kuni ühel päeval õiekuhi vastu vaatas,“ rõõmustab naine.

Harry ja Milla esimene kohtumine Pärnus tantsupeol jättis kaks eri jälge: Harry tahtis nüüdsest ainult seda tüdrukut, aga „see tüdruk“ kõhkles, kuna neiu arvates tarvitas kalurpoiss liiga palju alkoholi. Milla kohe kartis joomist.

Saatuslikku rolli mängis aga ämm: tuli ühel päeval Milla juurde, võttis tal õlgade ümbert ja rääkis, et on märganud tüdrukut, kellesse tema poeg armus … Otsekohene neiu ei varjanud ämma eestki, et pelgab Harry napsulembust. „No küll me sellest ka jagu saame,“ lohutanud ämm. Tagantjärele tunnistab Milla: ämm Lucie oli üks erakordselt tark ja mõistev inimene.

Milla ei määranud oma saatust kiiresti, ehkki poiss meeldis talle igas muus, välja arvatud alkoholilõhnad juures. Kui noormees kord napsutanult jälle tema juurde julges tulla, pahandas see tüdrukut nii, et ta ütles: „Kui ilma lõhnadeta ei saa, siis ära enam tulegi!“

Noormees võttis neiu otsust traagiliselt, ostis žestiga kasti viina ja tuli äiapapaga lahkumisliiku tegema. Žest avaldas neiule mõju, kuna seekord oli poiss täiesti kaine ja kutsus neidu rannahoonesse tantsima.

Millal käis kõhkluste kõrval peast läbi mõte “olen juba 20 aastat vana ega ole ühegi poisiga käinud”. Noogutas ja läks. „Ju see oli nii määratud, et ta tundus armas-armas,” tõdeb Milla.

“Vaat niisuguse asja vastu ei saa. Et ta armas oli, seljatas kogu aeg kõik kahtlused. Tantsisime ja pärast, oh aeg, olime hommikuni koos. Ta meeldis mulle tõesti väga, ehkki kahtlused ründasid edasi. Kui mind Pärnu kalakonservikombinaadi kaadritest Gorkisse kursustele saadeti, mõtlesin: „Tulen tagasi, siis vaatan, kuidas ta on end ülal pidanud, siis otsustan. Aga minu eest oli juba otsustatud … Kolm kuud Gorkis andsid märku, et ootan last. Läksin seal arsti juurde ja kirjutasin Harryle. Aga kirja temalt ei tulnud ega tulnud, kuid täpselt päev enne kojusõitu sain vastukirja: „Olen üliõnnelik.“”

Harry oli olnud kaugpüügis.

Mäletavad maja ja tuba

Öeldakse, et vanad majad on täis mälestusi. Veiderite koduga on niisamuti. Kui palju rõõmu ja muretki on nende seinte vahele kätketud! Lugematuid kordi on paar siin istunud oma sasipuntraid, mis nende elu rikkuda tahtnud, lahti harutama. Ja nii imelik kui see ei ole, ei veerenud katsumused nende koju omal süül.

Milla ei osanud aimatagi, kui kõrgeid barjääre tal murda tuleb. Hiljem mõistis ta, et katsumustel oli hea poolgi: naine hakkas aru saama, mis meest vaevas, miks ta end kange kraamiga rahustab. Mida raskem Millal oli, seda rohkem mõistis ta Harryt – üllatav elutõde.

16aastasena mobiliseeriti Harry Saksa sõjaväkke, kus õppis radistiks. Kui taheti Kaliningradi viia, põgenes noormees kolme kaaslasega. Kõik nad olid Pärnu poisid.

Kui Vene aeg tuli, läksid noormehed end üles andma, kuna tuli selline üleskutse. Nad lootsid kergemat karistust aususe eest, aga kui neil kästi Pärnust Tallinna jalgsi astuma hakata, see lootus kadus. Jalge all oli tee otse vangilaagrisse Karjala-Soome.

Kui Harry kord vabaks sai, läks ta sisseastumiseksamitele Tallinna polütehnilisse instituuti. Ta oli peaga poiss, terve Ülejõe raamatukogu läbi loetud. Harryt aga ülikooli ei lastud: noormees seisis mustas nimekirjas. Ei jäänudki muud üle kui hakata Pärnus kaluriks.

„Nägin, kui raskelt ta seda üle elas, et tal ei lastud õppida. Siit see napsust lohutuse otsimine tuligi. Püüdsin olla tema kõrval, sellest üle aidata. Meil oli ikka väga raskeid aegu, need seinad siin ja tuba teavad …“ paneb Ludmilla korraks käed näo ette.

 „Aga oleme kõigest üle saanud ja see on meie kooselu väike ime. Mõtlen selle peale tihtilugu mehele rohtu andes või teda muul viisil hooldades. Usun, et lohutuseks Harryle on ehk see, et ta tütrest sai kõrgharidusega filoloog ja tütrepoeg Juhan on jurist.“

Õdus tuba, kuhu päike parajasti õhtuseid kiiri heitma hakkab, mäletab neidki kordi, kui Milla Harryle oma elust rääkis.

Naise vanavanemad rändasid Venemaale õnne otsima ja Milla ongi Kalinini oblastis sündinud. Puhkes sõda, isa võeti püssi alla, ema jäi üksi kuue lapsega. Tuli sõja jalust ära saada ja ema mäletas endal Pärnus sugulasi olevat.

Millale, kes siis oli kümneaastane, tundus uskumatu siis ega usu ta siiani, et sakslased aitasid perel kolida ja isegi Pärnu onu leida. Onu elas Munga tänavas, kohtumine möödus pisarates ja kallistades. Ema hakkas kirikus laulmas käima, nii et Milla lauluhuvi on temalt pärit. Sõjast tuli tagasi isagi, kes leidis oma pere üles, ainult et lastest jäi ellu vaid kaks.

Veiderite õdus tuba mäletab pilvi abielu kohal ja neist pilvedest välkugi sähvimas.

Pilved kandsid toonase poliitika värvi punast. Millat hakati töökohtadest lahti laskma. Selgus, et Harry pärast. Ta pidi ära tulema nii konservikombinaadist kui hilisemast riiklikust merendussüsteemist.

Töötu noor naine elas ühiskondlikku põlgust raskelt üle, valas tihti pisaraid ega olnud mehe vastu kena. Harryl oli siis topelt raske, niigi kannatas ta oma saatuse pärast, nüüd „löödi“ ta naistki tema pärast. Raskes olukorras noori lohutasid vanemad.

 Milla leidis endas siiski niipalju jõudu, et põlatu rollist üle olla. Ja kui poliitiline elu muutus, muutus suhtumine ka temasse.

Imesta või imelikuks, aga teda kutsuti isegi vene keele oskuse pärast NKVDsse tööle! Milla ei uskunud oma kõrvu, kui vestlusele kutsuti. Selle töö keelas aga ämm ära: „Kui sa lähed, siis koos me enam elama ei hakka!“ Niivõrd solidaarne oli ema oma pojale, keda nõukogude võim isegi ülikooli ei lubanud.

Stabiilne elu algas naisel Kommunaaris. Milla õppis kaugõppes inseneriks-ökonomistiks ja töötas jalatsivabrikus 27 aastat.

„Meil oli ka Kommunaari ajal tõsine kriis. Arvasin, et me ei tulegi sellest välja. Tahtsin väga, et Harry saaks oma hingehaavast üle. Mina olin kannatustest väsinud, aga tema ei saanud ega saanud möödunud ülekohut meelest. Pole vist siiani saanud, kuid rahunenud. See, et mina sain õppida, tuletas talle kindlasti ja pidevalt oma saatust meelde. Meie abielu päästis see, et mõistsin teda, olin talle toeks ja lohutasin. Tema mõistis mindki ja mäletan, et me muudkui rääkisime ja rääkisime,“ meenutab Milla.

Rehmab siis: „Ah, see on nüüd kauge minevik. Kannatuste asemele on tulnud rahu, teineteise eest hoolitsemine ja hoolimine. Muide, ansamblis laulmine aitas mind palju, muutusin ka kodus elurõõmsamaks. Ka aiatöö, mis meeldis Harrylegi.“

Milla tõuseb, käib ümber elutoa laua ja räägib: „Siinsamas, selles toas pidasime oma pulmad. Kõik sugulased olid kohal. Uskumatu, 60 aastat on möödas! Ilusal päeval abiellusime: 31. detsembril, aastalõpp on juba iseenesest muust ajast pidulikum.“

Milla silmis helgib eriliselt. Naine vaatab Harry poole ja mees samal ajal tema poole. Kas jälle see sõnatu mõistmine?

Muide, üks pidu on neil juba seljataga: Pärnu linnavalitsus austas Grand Cafés linna selle aasta briljantpaare. See oli südamesse minev. Aga siin oma kodus aasta lõpus kahekesi omaste ringis šampanjaklaase tõstes saab iga silmavaade ja sõna, värelev küünlaleek hoopis teise, mälestusi tulvil varjundi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles