Alustasin Naiskodukaitses kaasa löömist 1932.–1933. aastal Võrumaal Räpinas. Tööd jagus palju, peamine oli Kaitseliidu aitamine. Kaitseliidu tegevuse arendamiseks vajati raha, selleks korraldati tasulisi pidusid.
Naiskodukaitse pidas meeles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taludes küpsetasid perenaised ja -tütred pirukaid ja kooke, mis peoõhtutel müüki pandi. Näiteks vastlapeo sissetulek läks täielikult Kaitseliidu toetuseks. Naiskodukaitsjatele oli oluline kanda vormi, selleta ei mindud ühelegi avalikule üritusele.
Ei oska öelda, kust praegused naiskodukaitsjad minu andmed said, aga jõulude eel tuli postkasti Naiskodukaitse esinaise kohusetäitja detsembris 2011 Kersti Podmošenski allkirjaga kaart, kus sooviti ”Helgeid pühi ja kohtumiseni rõõmurohkel Naiskodukaitse 85 aasta juubeli aastal!”. Südame tegi soojaks, et eakaid naiskodukaitsjaid pole unustatud.