Meri pärnakaid enam üllatusrünnakuga rivist ei löö

Kuue aasta taguse ajaga võrreldes on päästetehnika kõva hüppe edasi teinud. Ent kummipaat on endiselt au sees. Foto: Urmas Luik

Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun usub, et 2005. aasta jaanuaritormiga võrreldes on kogukond ja ühiskond nüüd, kuus aastat hiljem selliseks looduse kapriisiks paremini valmistunud.

“Ametkonnad ja omavalitsused on selleks valmis, me teame, milliseid objekte mis tõusust alates peame hakkama kaitsma, me oleme õpetanud elanikke oma kodusid kaitsma, me suudame piirkondi kiiremini evakueerida ja õigeaegselt kommunikeerida,” iseloomustas Kaldasaun kuue aastaga toimunud arenguhüpet kriiside reguleerimisel ja lahendamisel. Seda suuresti just tänu koordineeritud tööle päästekeskuse, politsei ja kaitseringkondade vahel. Ja mis veel olulisem: koostöösse on haaratud eluliselt vajalikke teenuseid pakkuvad tsiviilettevõtted.

Ühine juhtimine

Mingil määral kehtisid eri struktuuride vahelised kokkulepped 2005. aastalgi. Ainult et nagu Kaldasaun märkis, oli süsteem toona rohkem killustunud. Iga maakond seisis enda eest ja kasutas oma ressursse. Et maakondade vaheline koostöö oli nõrk ja tegevust koordineeriti Tallinnast, ei õnnestunud alati reageerida nii kiiresti, kui muutuvad olud nõudsid.

Seetõttu tulebki Kaldasauna arvates viimase viie aasta arengus olulisimaks lugeda seadusloomemuudatust, millega hädaolukorra seaduse kohaselt on ümber korraldatud kriisideks valmistumine ja neile reageerimine.

Seaduse järgi tagatakse õnnetuseks valmisolek kriisikomisjonide süsteemi kaudu, milles on esindatud valitsuse kriisikomisjon, regionaalsed ja maakonnapõhised kriisikomisjonid.

Komisjonid vahetavad infot, korraldavad õppusi, loovad sidemeid ja räägivad läbi elutähtsaid teenuseid tagavate partneritega, nagu Eesti Energia ja vee-, kanalisatsiooni- ja kütteteenuseid pakkuvate ettevõtetega.

Kriisi lahendamise aktiivses faasis, kus tegeldakse kahjude vähendamise, likvideerimise ja piiramisega, võtab juhtimise ja vastutuse üle see ametkond, mille pädevusalas kriis on, kaasates neid ametnikke, keda vajalikuks peab. Nii on uputused, tulekahjud ja maismaatormid päästeameti rida, massirahutused aga politsei ja piirivalveameti töötanner.

Konkreetselt Pärnu piirkonnas hakkab päästekeskus üleujutuse ohu korral jälgima veetõusu prognoose alates 140 sentimeetrist. 150–160sentimeetrise tõusu ennustuse korral hakkab vastutav korrapidaja võimalike reageerivate ametnike vahel infovahetust ja valmisoleku kontrolli korraldama. Vajadusel koordineerib esmased valmisolekutoimingud, nagu ohuteabe edastamine ja liikluse ümbersuunamine.

Veel kõrgema veetaseme prognoosi puhul moodustab päästekeskuse korrapidaja tulenevalt ohuhinnangust staabi ja kaasab sinna asjaomased ametkonnad.

Omavalitsused tulevad mängu kriisi järgmises, taastamisfaasis, kus nende ülesanne on taastada normaalne elutegevus omavalitsuse territooriumil.

“Kriisi aktiivse lahendamise faasis tuuakse joogivesi püttidega kohale, taastamise faasis aga tehakse veetorustik korda,” selgitas Kaldasaun.

Majandussurutis piirab arengut

Mis puutub tehnilistesse lahendustesse, siis selleski valdkonnas on aastatega tublisti arenetud. Uusi masinaid on soetanud nii kaitsejõud kui päästeamet.

Näiteks tuleb päästeamet varasema ajaga võrreldes paremini toime reostustõrjega. Märgatavalt on Kaldasauna kinnitusel tõusnud staabitöö ja olmevõimekuski. “Me suudame panna püsti konteinerpargid, kus me saame inimesi nii majutada, pesta kui kemikaalidest puhastada,” tõi ta ühe näite tehnoloogilisest evolutsioonist.

Siiski ei jätnud Kaldasaun märkimata, et vahepealsed majanduslanguse aastad on tehnoloogilise arengu kiirust tublisti pidurdanud ja teinekord mõnest, juba toimivast lahendusest loobuma sundinud, nagu juhtus Pärnu autonoomse hoiatussüsteemi ehk PAUHiga. “See on paratamatus, ega me saa üle oma võimaluste elada, aga kui masu ei oleks tulnud, oleks meie valmisolek praegu oluliselt parem,” nentis Kaldasaun.

Kuniks PAUH vaikib, jääb elanike hoiatamise põhikanaliks meedia. “Inimesed on harjunud ammutama informatsiooni sissetöötatud kanalitest, interneti ja raadioeetri kaudu,” sõnas päästekeskuse juht.

Peale selle on koostöös mobiilsideoperaatoritega arendamisel kärjeinfo ja SMS-lahendustena konkreetsetesse mastipiirkondadesse ohuteabe edastamine. Ent selle süsteemi lõpliku juurutamiseni kulub veel aega.

Missioonid karastavad

Siiski on olukorras, kus investeeringute eelarve null, Euroopa Liidu tõukefondide toel suudetud tehnoloogiasse panustada.

Nii on ELi abiga loodud Balti riikide ühine pumpamismeeskond, mis on valmis ühiselt sekkuma kriisiolukordades, nagu üleujutused ja ulatuslikud metsatulekahjud. Nii ELi piires kui väljaspool.

Eesti meeskonna pump asub Paides ja meeskond, keda juhib Kaldasaun, on komplekteeritud eri päästekeskuste töötajaist.

Kaldasauna selgitusel on tegemist võimsa, suure tootlikkusega pumbaga, mis erinevalt tavalisest, päästeautol töötavast pumbast kasutab madalsurvetehnoloogiat. Võimaldades nii pumbata veemassiive läbi voolikute nelja kilomeetri kaugusele.

Tõsi, kirjeldatud pumbast ei ole suurt kasu olukorras, kus vesi Pärnu tänavatele tungib. Ei saa ju seda merre tagasi või sisemaale pumbata. Küll võib sellest pumbast Kaldasauna väitel kasu olla siis, kui meri taandudes tänavatele ja linna madalamatele kohtadele tehisjärved maha jätab.

Pumpamismeeskonnad on käinud päästemissioonil nii Poolas kui Moldovas. Tänu sellele on hulk päästjaid suurüleujutuse kõrvaldamise kogemuse võrra rikkamad.

“Kui me saame rahvusvahelisi kogemusi, on meil järgmiseks üleujutuseks juba oluliselt rohkem inimesi valmis. Nad näevad reaalselt, millised üleujutuse riskid on, kuidas neid likvideerida, mis asjaolud ja aspektid on olulised,” nentis Kaldasaun, et iga kogemus, ükskõik kas treeningul või missioonil saadu tõstab meeskondade valmidust ja seeläbi siinse kogukonna turvalisust.

Päästku end, kes saab

Üks suur muutus 2005. aastaga võrreldes on seegi, et pärast Pärnu sõjaväeosa sulgemist 2007. aastal ei saa pärnakad kriisi puhul enam loota ajateenijate abile.

Kaldasaun usub aga, et väeosa sulgemine pole meie valmisolekut kriisiks oluliselt kahjustanud ja kaitseväelastest jäänud tühimiku täidavad edukalt kaitseliitlased.

Viimasena mainituid on päästeteenistus kaasanud oma õppustele, mistõttu nad teavad, mida neilt oodatakse ja kuidas eri olukordades käituda. “Ajateenijatega on tihti see, et tegemist on noorte inimestega, kellel pole kogemusi, ja selliseid inimesi kriisiolukorras kasutada võib osutuda problemaatiliseks,” hindas Kaldasaun professionaalsete kaitseväelaste ja kaitseliitlaste tuge kindlamaks kui kutsealuste oma, kes kaasati 2005. aastal.

Ent nagu märkis Lääne päästekeskuse kommunikatsioonijuht Viktor Saaremets, on üks asi oodata, et keegi teine sinu eest midagi ära teeb, teine asi enda eest seista. “Inimesed võiksid samuti olla valmis ja tunda huvi, kus nad elavad, mis ohud neid varitsevad ja mida nad saavad nende vältimiseks ise ära teha,” ütles ta.

Parem kui varem

Võrreldes 2005. aastaga, on aastal 2012:

* laiahaardelisem ja ühtlustatud kriisijuhtimine,

* riiklike struktuuride parem koostöö erasektoriga,

* laiem ja võimekam tehniline baas,

* arenenud teavitussüsteemid,

* parem meediakoostöö ja selged kriisikommunikatsiooni põhimõtted.

Andmed: Lääne päästekeskus