Kolmapäeva õhtul ei juhtunud Pärnus midagi eriskummalist ega ebatavalist. Põliselanikud teavad, et kui ilmataat tuule edelasse tormiks keerab, hakkab vesi linna kippuma. Nii on olnud ennevanasti, juhtub nüüd ja edaspidigi.
Juhtkiri: Uputust oodates
6. jaanuar 2012, 09:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luksuse eest elada ranna rajoonis tuleb olla valmis selleks, et vesi võib tuppa tulla mujaltki kui kraanist.
See, kui palju tõusuvesi kellelegi muret teeb, sõltub hoonete ehituskvaliteedist. Kõrgemale alusele rajatud majad on küll kuivast maast olnud ära lõigatud, kuid jäänud veest enam-vähem puutumata. Vanad meistrid oskasid mere lähedusega arvestada. Ehituskurioosumid teevad tormide ajal omanikele seevastu parasjagu peavalu. Näiteks maa-alune garaaž, mida kõrgvee eest on lootusetu kaitsta.
2005. aasta jaanuaritorm õpetas pärnakatele, et peale tavapäraste üleujutuste tuleb olla valmis äärmuslikeks ilmakapriisideks, mille käigus Vana-Pärnus kohtub meri Sauga jõega ja kesklinnas lainetab Ringi tänav.
Mõnevõrra kummastav on üle-eestilise ajakirjanduse suhtumine Pärnu uputustesse, see väljendub karjuvates pealkirjades stiilis ”Tänane suurtorm ähvardab Pärnut üleujutusega”.
Kui vesi tõuseb tipphetkeks ”vaid” 161 sentimeetrit üle keskmise, on pettumus suur, sest lugu ju pole. Rääkimata sellest, et päästeteenistus sai ainult ühe väljakutse.
Nii juhtus üleeilegi, kui kriitilise piiri ületanud merevesi hakkas õhtul üsna kiiresti alanema. Seega, ei midagi erakordset, küllaltki tavaline pilt tänavuse vesise ja tormise talvehooaja kohta.
Vaevalt õnnestub Pärnu kaitsmiseks üleujutuste eest midagi väga efektiivset välja mõelda, küll on võimalik nende tagajärgi leevendada.