Neli tundi päevas on päris väsitav

Jaana Junson otsustas asuda tõsisemalt mu kõhulihaste kallale. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Rikkalikud pühad on läbi, söögid hävitatud ja joogid joodud ning ma olen jälle kolm kilo kergem. Ise ka ei saa enam aru, kuidas mu eesmärgi saavutamine nii ladusalt läheb.

Söömisega ma nende päevade jooksul muidugi eriti ei liialdanud, kuid aastavahetust siiski natuke tähistasin. Seega, tulemus võinuks ju seda silmas pidades vastupidine olla.

Trenni on saanud viimastel nädalatel siiski mõnusalt teha. Aasta viimasel reedel, 30. detsembril õnnestus mul vist püstitada isiklik päevarekord.

Läksin hommikul enne poolt üheksat nagu tavaliselt Pärnu Tervise Paradiisi Spa&Sport spordiklubi jõusaali, kus treener Jaana Junson utsitas mind jälle ligi 1,5 tundi.

Pärast seda mõtlesin, et jookseks veel lõdvestuseks natuke sealsel jooksulindil. Algul seadsin eesmärgiks kolm, siis viis kilomeetrit, aga lükkasin katkestamist muudkui edasi, kuni avastasin lõpuks, et kell on juba nii palju, et peaks millalgi tööle jõudma.

Jooksin nii veidi rohkem kui tunniga lindil maha umbes 11 kilomeetrit. Kogu hommikune trenn kestis kokku 2 tundi ja 35 minutit.

Päev möödus mul siiski üsna raskelt, õnneks olin suurema osa päevast majast väljas lugu tegemas. Mingi taastumine hakkas alles pärast hilist, kella 15st lõunasööki.

Kuigi olin küpse, mis küpse, läksin ikkagi puhtast jonnist õhtul Tervise Paradiisi tagasi oma regulaarsesse tunnisesse BodyPumpi ja sellele järgnenud pooletunnisesse BodyBalance’isse. Kokku tuli seega tol päeval üle nelja tunni trenni. Pärast seda öösel magasin väga hästi.

Sel reedel ei olnud mul nii palju aega ega viitsimist. Hommikul tegin vaid kaks tundi, sellest sörkisin umbes poole tunniga viie kilomeetri jagu. Töö juures oli märgatavalt kergem olla kui nädal varem.

Õhtul piirdusin tunnise BodyPumpiga ja enesetunne oli ka siis üllatavalt kerge.

Siiski hakkas mind veidi huvitama, kui palju ma paari kuu pärast jaksaksin teha ja kas näiteks kaks korda 4 tundi nädalas on talutav. Aga eks see millalgi näha ole. Vähemasti paistab uue väljakutsena.

Sellise pingutuse juures on ilmselt mõnusaim, et järgmisel päeval on poole kere lihased haiged.

Jaana muutis sellest nädalast mu jõusaali treeningkava, et ma kevadeks ikka korralikus rannavormis oleksin ja julgeksin end suvel plaažil ilma särgita näidata.

Kaal näitas reede hommikul 89,6 kg, mis on täpselt 12 kilogrammi vähem kui kahe kuu eest. Kõik riided, mis sünnivad vähegi selga panna, on varasemast kaks-kolm numbrit väiksemad. Millalgi tuleb üks korralik poereis ette võtta.

Vaatasin, et Jaana on mu hullu salenemise peale veidi murelikuks muutunud, aga midagi dramaatilist ta veel ette ei võtnud. Arvas küll, et võiksin teha lähiajal ühe kergema nädala vähemate trennidega. Esialgu aga lükkasin selle plaani edasi. Mõnus hoog on sees.

Klaariksin siinkohal ära ühe eriliselt rumala matemaatilise apsaka, mis on Pärnu Postimehest juba kaks korda läbi jooksnud.

Alustasin novembris Tervise Paradiisis oma eksperimenti kokkuleppega, et see kestab kuus kuud ehk 4. novembrist 4. maini.

Lehes ilmunud graafika juures olin suutnud ükskord arvutada lõpptähtajaks 4. aprilli ja viimasel korral koguni 4. märtsi. 

Ilmselt mu kadunud matemaatikaõpetajast vanaisa tutistaks mind praegu.