Linnutaja klubis kõlasid taas torupilliviisid, lisaks kõneldi Tori ja Vändra rahvapillimeestest, kes nooti tundmata mängisid külapidudel viiulit sadakond aastat tagasi, ja neid nii paberile kui helilindile jäädvustanud August Pulstist.
Pärimusmuusikuile on siitkandi pillimehed hindamatu varasalv
20. jaanuar 2012, 11:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu nimestki näha, on tegemist klubiga, mida veab kunagi Kurgjalt Carl Robert Jakobsoni talumuuseumist alguse saanud ansambel Linnutaja.
Külalisena Tallinnast mängis Linnutaja naiste kõrval torupillil pärimuslikke palasid rahvamuusik Leanne Barbo, kes laupäeval kokkutulnuile ka ühistantse õpetas.
Krista ja Raivo Sildoja näitasid arhiivides säilinud fotosid Vändra kandi rahvapillimeestest, Tori kultuuritegelasest ja maalikunstnikust August Pulstist, kelle sünnist möödus laupäeval 123 aastat.
Krista ja Raivo Sildoja on Vändra vallas elavad rahvamuusikud ja muusikaõpetajad, kes on õpetanud nii Islandi kui Eesti noori pilli mängima. Krista Sildoja on Linnutaja kunstiline juht.
Sildojat paelub Pulsti fenomen
Viiuldajana on Krista Sildojale olnud Pulst oma üle 1000 lehekülje mälestustega pillimeeste kohta ammendamatu varasalv 1994. aastast. “See on nagu piibliga: kui sa piibli lahti teed, leiad iga kord sealt midagi uut,” tunnistas naine.
Niisama kaua on ta ka Põhja-Pärnumaa rahvapillimehi ja nende loomingut uurinud. Sest juba 19. sajandil, ühes moodsamate ja keerukamate tantsuviisidega muutus külades populaarseimaks pilliks just viiul.
Kokkuvõtte tema uurimusest leiab äsja ilmunud Mäetaguste pärimustantsu ja -muusika erinumbrist, kus on lähemalt tutvustatud Tori ja Vändra kihelkonna pillimehi. Mäetagused on ajakiri, mis avaldab akadeemilisi originaaluurimusi folkloristikast, võrdlevast usundiuurimisest, kultuuriantropoloogiast ja nendega seotud valdkondadest.
Sildoja uurimus on üks esimesi katseid Eestis kirjeldada rahvapillimuusikat, eelkõige viiulimuusikat nii-öelda seestpoolt.
Esmalt õppis naine selleks viiulil mängima oma kodukandi Tori ja Vändra külapillimeestelt kogutud labajalavalsse ja polkasid ning kasutas nende palade omandamisel kuuldelisel teel õppimise meetodit.
Vanade viiuldajateni jõudis ta arhiivisalvestuste abil, mis ulatuvad tagasi aastaisse 1936 ja 1937.
Hindamatu teene selles, et need salvestused tänaste muusikute jaoks olemas, ongi Tori kandi mehel August Pulstil, kes tõi külapillimehed linnade lavadele esinema ja korraldas riigis 18 ringreisi, millest võtsid osa Tori ja Vändra viiuldajadki.
1936. aastal muretses Riigi Ringhääling Ameerikast omale esimese heliplaadistamise aparaadi ning Eesti rahvaluule arhiiv alustas rahvamuusika süstemaatilist salvestamist. Heliplaadistamise üks korraldajaid oli samuti Pulst. Kui salvestamise järel meestele nende enda pillimäng taasesitati, olid nad vaimustuses.
Helitehniku pakkumise peale võtta koju kaasa terasnõela välja lõigatud laastupundar, vastanud Tori kuulus pulmaviiuldaja Mihkel Toom: “See o nüüd mu ing, mis mu seest välla võeti!”, kirjeldab Krista Sildoja artiklis Pulsti mälestusi.
Vendadest viiuldajad Vakilt
On üpris ootamatu ja haruldane, et veel leidub inimesi, kes eelmise sajandi algupoole legende elusuuruses mäletavad.
Sellal kui Krista Sildoja rääkis Vändra kihelkonna tuntud viiuldajaist, 1870. aastail sündinud vendadest Anton ja Hendrik Adamsonist ja lasi kõlada nende pillimängu arhiivisalvestusel, kostis Vändra raamatukogu kaminasaali tagareast Hendriku tütre Helve Reieri hääl, et “tal on meeles see küll”.
Vakil kunagise Koidu ja Roja küla piiril on Adamsonide Baltsaare talu hooned praegugi alles, kuid koht on tütre teada tühi. Viiulit oskas naise sõnade järgi mängida juba tema vanaisa, kelle kõrvalt ilmselt pojad Anton ja Hendrik selle ära õppisid. Pilli hakkasid kodus omal käel harjutama Hendriku lapsedki.
“Mängisime kõik pilli. Vennad vist oskasid mängida noodist ka, sest nemad olid puhkpilliorkestris, enne kui sõda nad ära kustutas. Ise mängisin nii palju, kui mul meeles oli ja lugusid kuulsin,” avaldas Reier.
Kodus olid muusikariistad ja nii mängisid pere lapsedki eri pille: viiulit, akordioni, kitarri ja mandoliini. “Kui ema läks magama, lasi ta omale alati mängida,” asus Reier meenutama.
Mängima õppisid nad omal käel. “Õde Herta ei lubanud mul enne kümneaastaseks saamist pilli puutuda, et pillan maha ja teen katki. Saksa aegu toodi meile 32 bassiga akordion, mille eest taheti saada kaks siga. Ükskord salaja võtsin selle kätte ja hakkasin lühikest laulu mängima. Herta sattus peale. Ütles, et hakkab nüüd iga päev sundima. Siis enam ei tahtnudki,” muheles naine.
Hiljem käis Reier pidudel sellesama akordioniga.
Isa Hendrik juhatanud kohalikku laulukoori ja mingi aja puhkpilliorkestritki. Ent kuna ta oli juba vana ja jalad viletsad, sest ta oli tsaariajal sõjaski käinud, on tütar temaga avalikult musitseerinud vaid kord kolhoosipeol.
“Anton mängis teist viiulit ja isa esimest, kui nad koos mängisid. Ühel jaanipeol kolhoosiajal mängisid nad küünis kahekesi ja vahepeal oli paus, sest inimesed hakkasid süüa tahtma. Mehed tahtsid kaarte mängida ja sättisid end laua äärde. Siis tuli üks purjus mees, võttis isa käest viiuli ja lõi põlve peal kaela küljest. Nii tal vanast peast ei olnudki enam viiulit,” jutustas Reier.
Naabertalust oli isale küll toodud üks viiul, aga seda ei olevat tahtnud taat enam mängida, sest pill olla valesti sisse mängitud.
Repertuaarikogumik
Krista Sildoja on Eesti rahvaluule arhiivi ja kultuurkapitali toel loonud muu hulgas oma entusiasmist pidevalt täieneva virtuaalse kogumiku eestiviiul.rahvamuusika.ee, mis koondab rahvapärase viiulimuusika repertuaariparemikku. Huvilised saavad seal tutvuda nii viiulilugude algupäraste päritolukirjelduste, nootide kui heli- ja videoklippidega.