Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Halinga naiste romaanikäsikirjad lähevad trükki

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Heli Künnapas on alustanud juba mitme järgmise proosateose kirjutamist ning tal saab pigem enne otsa aeg kui teemad. “Kirjutan öösiti. Mulle see sobib ja laste kõrval teist võimalust pole,” nendib ta. | FOTO: Ants Liigus
Ivi Leps saatis oma külaelust pajatava ilukirjandusliku teose käsikirja romaanivõistlusele, sest soovis asjatundlikku hinnangut oma vaimutööle. | FOTO: Ants Liigus

Kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel märgiti ära kahe Pärnumaa naise romaani käsikiri: Halinga vallas elava küülikukasvataja Heli Künnapase ja Libatse lasteaia-algkooli õpetaja Ivi Lepsi looming, mis annab naistele julgust kirjutamist jätkata.

Sellest, et tegu on mõneti kohaspetsiifilisi äratundmisi lubavate ja lugemisväärsete tekstidega, annab tunnistust fakt, et nimetatute tööd valiti välja konkursile saadetud 49 käsikirja seast.

Kuigi romaanidega saab tutvuda alles siis, kui kirjastus need ära on trükkinud, uurisime, kes on need hakkajad naisautorid ja kui lennukad nende pürgimused.

Lapsed ja lood

Heli Künnapas (29) on põline pärnumaalane, kasvanud üles Halinga vallas Ertsma külas ja lõpetanud Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi. Tema käsikiri “Homme on ka päev” äratas Tänapäeva romaanivõistlusel tähelepanu ja läheb veel tänavu trükki.

Tegemist ei ole aga sugugi kohaliku autori ilukirjandusliku debüüdiga. Heli on juba romaanikirjutamisel ristsed saanud: tema käsikiri “Lõpupidu” märgiti ära Tänapäeva kirjastuse noorsooromaanide võistlusel ja avaldati mullu veebruaris. “Need on Eesti ainsad romaanikonkursid. Aga ma ei kirjutanud neid lugusid konkursi tarvis. Olen ikkagi algaja ega saa saata neid kohe kirjastusse lootuses, et äkki avaldatakse,” pakub ta.

Tegelikult hakkas Heli kirjutama kahte raamatut korraga. See oli 2007. aasta märtsis.

Noorsooromaan kõneleb maailmavalust ja eneseotsingutest, mis hilisemas eas tavaliselt ära kiputakse unustama. See arvatakse olema põhjus, miks noortelt noortele kirjutatud proosatekste napib.

Heli on õppinud Eesti sisekaitseakadeemias halduskorraldust ja on diplomeeritud personalijuht. Naine töötas peaspetsialistina poolteist aastat siseministeeriumis, hinges samal ajal teadmine, et ei jää pealinna pikaks ajaks. Korteri- ja linnaelu pole maatüdrukule. Tragi spetsialistina leidis ta oma erialal peagi töökoha Pärnus ja jõudis enne lapsepuhkust selles kohalikus suurfirmas töötada paar head aastat. Nüüd kasvab peres kaks pisipoega ja parajasti on Heli kolmanda ilmakodaniku ootel.

Nii on Heli romaanid sündinud väikeste laste kantseldamise kõrval. Ise armastab ta neid nimetada lugudeks. “Kirjutan öösiti. Mulle see sobib ja laste kõrval teist võimalust pole,” räägib Heli. Naine on alustanud juba mitme järgmise proosateose kirjutamist ning tal saab pigem enne otsa aeg kui teemad.

Kirjutamine on Helil alati libedalt läinud: noorena oli lihtne sahtlisse luuletusi ja laulusõnu kirjutada, kirjandidki sündisid möödaminnes.

Edasipürgjate nimel

Kirjutamise eeldus on Heli arvamust mööda lugemine, mis rikastab ja paneb oma loomingusse kriitiliselt suhtuma. Tal on oma lugemisblogi, kus ta loetu üle mõtteid vahetab. “Raamatute kaudu on võimalik paljutki kogeda ja läbi elada, pole vaja kõike ise üle elada,” on naine veendunud. Lemmikautoreid nimetama ta ei kiirusta, hoopis tõdeb, et on paljud gümnaasiumipõlve vaimustused ümber hinnanud. Aegumatud autorid on Heli silmis ehk Astrid Lindgren oma töödega ja Antoine de Saint Exupéry “Väike prints”.

Esimese romaani ilmumise järel luges Heli ootusrikkalt arvustusi. Tema meelest oli parim kompliment kellegi kriitiline lause, et esmapilgul üheülbalise ja tüüpilise noorteromaanina tundunud raamat üllatab, kui selgub, et peategelane polegi loll. “Ma tahaks loota, et minu tegelased ei ole allaandjad. Nad on edasipürgijad ja vaevanägijad. Mulle ei sobi süžeed, kus esiplaanil on enesetapjad, narkootikumid ja enda elu eest peitupugemine,” nimetab Heli. Niisamuti ei haagi teda ulme ega kriminullid.

Vastne romaanikäsikiri kõneleb fiktiivse julgeolekuministeeriumi hinnatud ametnikust, suhetest oma kolleegide ja lähedastega. Selles on nii linna- kui maaelu. See on eneseleidmise lugu, mis kõneleb karjäärist ja selle tähendusest eri inimestele. Lugu elamisväärse elu otsingutest, ellujäämisest ja edule tähenduse leidmisest maailmas, kus paljugi on ühiskonna ja kaasinimeste poolt ette kirjutatud, avaldab autor. Romaani lõpp ei pruugi olla alati õnnelik, aga see ei tähenda, et see poleks edasiviiv. Kõik raskused elus on selleks, et neist õpiksime.

Eluterve naine ei muretse selle pärast, et enne teda on kirjutatud suur hulk geniaalseid ja vähem geniaalseid romaane. Kui leidub inimesi, kellele tema loodu midagi pakub, on kirjutada mõtet. Heli arvates on ilukirjanduse ülesanne pakkuda äratundmisi ja kandvaid ideid. “Panen kirja lugusid, mis mulle endale meeldivad. Facebookis saan tagasisidet täiesti võõrastelt inimestelt ja palju kinnitusi, et kirjutamist jätkata,” mainib ta. Ka negatiivsed arvamused on Helile tähtsad, sest lõppude lõpuks ei kirjuta ta ainult enda pärast. Kuigi endale kirjutamisel on teatud meditatiivne mõju, sest kui mingi lugu peas valmis saab, tuleb see välja lasta. Enne rahu ei saa!

Mitmekülgne naine

Usuteaduste magistrilt oodanuks sügavamaid tekste, on talle ette heidetud, ent sellega pole Heli nõus. Ta võib kirjutada ka teadusliku artikli ja valmistabki parajasti üht sellist ette, ent on seda meelt, et see jõuab väheste konkreetse erialaga seotud inimesteni. Romaani lugejate hulk on suurem.

Kas ehk siseministeeriumi ametnikud ei pea muretsema, et nende igapäev järsku üksiti üles on tähendatud?

Selgub, et tegelaskujud Heli romaanides pole äratuntavad, sest ühe karakteri loomisel liidab autor kolm–neli isikut. “Minu elus pole nii põnevaid inimesi, keda saaks otse raamatusse panna. Samal ajal on viimase romaani sündi kindlasti mõjutanud praktika riigikantseleis ning kokkupuuted muude riigiasutustega,” arvab ta. Mõni on küsinud, miks kirjutab Heli argielust. Heli meelest otsivad inimesed loetu puhul seoseid oma eluga ja leiavadki seda kõige rohkem argieluliste seikade kaudu.

Käsikirjad on sündinud omalaadses kirjutamise palangus: esimese hooga paneb naine kirja kogu sündmustiku, hiljem viimistleb ja kujundab karakterid loogilisel teel. Oma viimase töö palus ta keskkooliaegsel klassijuhatajal üle lugeda ja võttis arvesse tema soovitusi.

Heli on juba aasta jagu elanud vanemat masti talumajas Halinga–Vigala piiril, ta kasvatab tõuküülikuid. “Loomi ei saa pidada, kui südamega asja juures ei ole. Praegu ma tulu sellest ei saa, aga küülikufarm on minu lapsepõlveunistus. Isegi ametnikuna jälgisin pidevalt selle valdkonna uudiseid ja tegin mõttes plaane,” räägib ta.

Äsja sai Heli teada, et on sel suvel laagriülema kohustes. Muusikakoolis mitut instrumenti valdama õppinud naine on kristlane ja andnud aastaid suviti Pärnu praostkonna Uulu lastelaagris muusika- ja piiblitunde. Ning laulnud kohaliku koguduse naiskooris. Ühtlasi on ta Eesti religiooniõpetajate liidu eestseisuse juhataja ja Halinga vallavolikogu liige. “Need pole mulle mingid tüütud kohutustused. Elu on huvitav. Mul on lihtne kirjutamisel eri teemasid ja valdkondi puudutada, sest olen paljude asjadega tegelnud,” lõpetab Heli jutu.

Otsis tagasisidet

Libatse lasteaia-algkooli õpetaja Ivi Lepsi (56) romaani käsikiri “Perihveerija päev” kõneleb väikese maakoha inimtüüpidest ja saatustest ning nendevahelistest suhetest ning leidis kirjastuse Tänapäev korraldatud romaanivõistlusel äramärkimist. Pärnumaa naise esikromaan näeb samuti ilmavalgust aasta jooksul.

Kuidas tekkis soov ilukirjanduses kätt proovida ja kas ainest ikka jätkus? Ivi on kirjutada armastanud koolipõlvest saati: kirjutas kirjandid klassivendadelegi. Aastaid hiljem juba Libatse koolis töötades juhendas Ivi laste näiteringi, kirjutas ise lavastamiseks näidendeid. Samuti on ta koolialguse puhul aastaid aktusele lavastusi välja mõelnud, aluseks nii enda kui teiste looming.

Ivi räägib, et on armastanud alati lugeda. Lemmikkirjanikuna ei taha naine kedagi eraldi esile tõsta, ent ei saa üle ega ümber Erich Maria Remarque’i teostest. Eesti uudiskirjandust on naine püüdnud lugeda, kuid tunnistab, et näiteks Kaur Kenderi ja Andrus Kiviräha kirjutatuga ei leia ta kontakti. “Tahan midagi lihtsamat,” võtab Ivi jutu kokku.

Mõte hakata proosat kirjutama tiksus peas varemgi, kuid kolme lapse kõrvalt ei leidnud naine selleks mahti. Kui noorim neist kodunt lahkus, jäid õhtupoolikud vabamaks ja Ivi leidis end õhtu-õhtult arvuti taga istumas ja lugu jutustamas. “Tahtsin teada, kas minust on kirjutajat,” lausub ta. Sihiks võttis naine 2009. aastal toimunud Tänapäeva kirjastuse romaanivõistluse, aga ei jõudnud käsikirja tähtajaks valmis. “Otsustasin, et toorest tööd ära ei saada,” meenutab ta. Nii oli aega tööd kaks aastat viimistleda ja saata see ära mullu.

Värvikas külaelu

Ivi romaan kõneleb külaelust, õigemini ühest päevast, mis algab hommikul ja lõpeb õhtul, tagasivaadetega eri inimeste elule.

“Oleme siin omavahel kolleegidega ikka naernud, et külaelu on hullem kui Mehhiko seebiseriaal. Elu on märksa rikkam kui meediast avanev pilt,” seletab Ivi. Ta lisab, et püüdis vältida romaanis prototüüpe, seega pole kohalikel mõtet mõistatada, kes neist raamatusse on pandud.

Lepside pere ei ole Pärnumaa taustaga. Ivi on sündinud ja pere loonud Kohtla-Järvel. Tema vanematel lastel, eriti ühel, ilmnes allergia, mille põhjust ei osanud keegi seletada. Kui abikaasa Pärnumaal töö leidis, kolis peregi järele ja allergia kadus nagu nõiaväel. Ivi usub, et küllap oli see põhjustatud tuhamägede ja tehaste linna saastunud õhust. Uues kodukohas oli alguses raske, sest kohalikud suhtusid uustulnukatesse umbusuga. Nüüd on see ammu möödanik: Ivi on elanud Libatses 28 aastat. Nii teab ta hästi, mida tähendab külaelu.

Libatses on lasteaed-kool küla süda: teatrietendused ja kontserdid ju maale ei jõua. Koolimajas tehakse vahel mõni perepidu ja siis ähvardab saal lõhki minna. Maalapsedki on muutunud, võrreldes ajaga, kui Ivi pedagoogina alustas.

“Nad on närvilisemad, infotehnoloogia ajastu lapsed, keda liiga sageli lükatakse televiisori ette ning keegi ei jälgi, mida nad seal vaatavad,” on naine mõtlik.

Tagasi üles