Pärast Via Baltica ümbersõidu valmimist oleks huvitav teada, kuidas on Pärnust mugava ümbersõidu võimalus mõjutanud siinseid transpordivooge. Senine ekspertiis, et 2030. aastaks väheneb linnas keskmine ühenduskiirus 2010. aastaga võrreldes kümne kilomeetri võrra ja suurenevad ummikud, teeb muret. Sõidukite pikad järjekorrad, keskkonnasaaste, kasvav ajakulu – see kõik muutub igapäevaseks, kui uus sild üle Pärnu jõe ehitamata jätta.
Tingimata on lisaühendust üle jõe vaja isegi siis, kui linn peaks andma rohelise tule sellisele kortermajade ehitustulvale, nagu sooviksid arendajad Rääma tänaval.
Mõni aasta tagasi jäi aktiivne arutelu sillaühenduse teemal soiku, kui selgus, et parasjagu võimul olijatel ei õnnestu kiiresti silla avamislintidest poliitilist kasu lõigata. Praegune võimuliit on lubanud langetada lõpliku otsuse silla asukoha suhtes ja algatada detailplaneeringu. Siis võiks sillaehitusest rääkida aastail 2013–2017.
See aeg langeks kokku Euroopa Liidu järgmise rahastamisperioodiga, kui Eesti peaks eurofondidest veel päris kenasti toetust saama. Edaspidine ei pruugi enam nii helge olla, sest statistiliselt võime varsti jõuda Euroopas jõukuselt sinnamaale, kus muutume saajast andjaks.
Sillaehitus Pärnus ei saa kuidagi olla ainult linna enda asi, vaid peaks kuuluma ikka riigi prioriteetide hulka. Ent valitsuse tasandilt pole sõnumit kuulda olnud. Ehk peaks juba aegsasti hakkama masseerima majandus- ja kommunikatsiooniministrit Juhan Partsi, et Pärnu vajadusest veel ühe silla järele Tallinnaski aru saadaks. Igal juhul tuleb Pärnu linnal praegu kogu eeltöö silla tarvis ära teha, et üleöö kiireks ei läheks.
Küsimus pole ju pelgalt sillakoridoris, vaid ka uue silla ümbruskonna arengus.