Ameerika presidendikandidaat Barack Obama korraldas briljantse kampaania, mis oli õnnestunud sõnumiga, hästi rahastatud ja distsiplineeritud, kõiki oma eeliseid tõhusalt ära kasutav ja kõiki oma puudusi oskuslikult neutraliseeriv.
Martin Helme: Mida toob Barack Obama ajastu?
21. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muud Obamal teha vaja polnudki, sest totaalne vaenulikkus George W. Bushi ja tema partei suhtes koos septembris aset leidnud majanduskrahhiga muutsid John McCaini šansid algusest peale nigelaks.
Neid vähendasid veelgi McCaini meeskonna halb distsipliin, nõrk ja hüplev sõnum, rahanappus, sisetülid ja niigi kahvatu kandidaadi soovimatus võtta Obama ründamisel kindad käest. Ja meedia. Kogu Ameerika peavoolu meedia viskas erapooletuse häbenematult üle parda ja asus ennastsalgavalt Obamat propageerima. Põhimõtteliselt tegid Ameerika ajakirjanikud sama, mida Eesti omad siis, kui nad Toomas Hendrik Ilvest presidendiks upitasid.
Võinuks minna hullemini
Vabariiklased said küll hirmsasti kloppida, aga kaheparteisüsteemis juhtub seda ikka. Nende seis näiteks 1964. või 1934. aasta valimiste järel oli palju nutusem. Asjaolu, et partei pani valimisteks üles ühe oma kõige vasemal tiival oleva kandidaadi “mõõdukate” häälte püüdmiseks ja jäi just tsentristlike valijate toetusest massiliselt ilma, peaks vabariiklasi loogiliselt tagasi paremale nihutama.
McCaini kaotuse kibe õppetund on, et parempoolsed ei trumpa vasakpoolseid iial üle, pakkudes sotsiaaldemokraatia vähendatud varianti. Kõikuv valija tahab näha selgeid alternatiive, McCain ei suutnud alates immigratsioonist ja lõpetades majandusega pakkuda midagi, mis poleks meenutanud Obama pakutavat. Kui on valida odava koopia ja originaali vahel, valivad inimesed alati originaali.
Kas Obama suudab aga oma sotsiaaldemokraatlikku visiooni ellu viima hakata? Kahtlemata ootavad talt seda Euroopa aatekaaslased, kelle ülim entusiasm Obama imetlemisel oli niisama palju seotud Bushi vihkamise kui Obamas ära tuntud hingesugulasega.
Valimislubadused tahavad täitmist
Valimislubaduste täitmist ootavad Obamalt kõik need vasakradikaalsed huvigrupid, kes aitasid tal koguda rekordilised 700 miljonit dollarit kampaania tegemiseks ja korraldasid rohujuuretasandil kampaania, mis tõi valimiskastide juurde rekordtasemel neegreid ja latiinosid – valimisgrupid, kes on üldiselt kehva valimisaktiivsusega, aga hääletavad kindlalt demokraatide poolt.
Ligi 90 protsenti kõigist valimas käinud mustanahalistest toetas Obamat. Kui see pole rassism, pole rassismi olemas.
Poliitiliselt pole Obamal oma programmi elluviimiseks erilisi takistusi. Demokraadid suurendasid oma fraktsioone nii kongressis kui senatis. Küll võib Obama programmile saada otsustavaks takistuseks raske majandusseis. Kõik need suurepärased lubadused alates tasuta arstiabist või ülikooliharidusest ja lõpetades “maksutagastusega” neile vaesematele ameeriklastele, kes ei ole iial tulumaksu maksnud, nõuavad vältimatult kolme asja: maksude tõstmist, muude kulutuste kärpimist ja niigi hiigelsuure riigivõla kasvatamist.
Maksude suurendamine toob paratamatult kaasa majanduse edasise halvenemise ja tõenäoliselt laekumiste vähenemise või paremal juhul minimaalse kasvu. See pole sotse muidugi kunagi huvitanud, nende eesmärk polegi ju mitte niivõrd vaeste aitamine, vaid rikaste kottimine.
Kaotavad Ameerika ja maailm
Eelarvekärpeid teevad vasakpoolsed alati teadagi kust: kaitse-eelarvest. Koos lubadusega Ameerika väed Iraagist ära tuua kavatseb Obama vähendada Ameerika sõjalist kohalolekut Lähis-Idas ja riigi sõjalist võimekust üldiselt. Antiamerikanistidele ja kõigile maailma paariariikidele võib see ju rahulolu pakkuda, Eesti paraku elab ühe sellise paariariigi kõrval ja saab oma tähtsaima sõjalise liitlase jõu vähenemist ainult hirmuga vaadata.
Vihatud unilateralismi lõpp ei märgi mitte rahu ja harmoonia suurenemist, vaid jõupoliitika ja konfliktikollete kasvu maailmas.
USA jõuta kaotavad lõplikult oma mõju kõik need rahvusvahelised organisatsioonid, mis peaks multilateralistide meelest maailmas korra tagama. Mis puutub riigivõlga, võib kindel olla, et sellest ei kuule me suurt midagi. Lõppude lõpuks on USA eelarvedefitsiit poole väiksem Saksa või Prantsuse omast ja vääris ilkumist vaid seni, kuni mustmiljonite võlgu võtmises sai nöökida Bushi.
Mida piiratum on Obama tegevusvabadus oma majandusplatvormi rakendamiseks, seda usinamalt viib ta toetusgruppide meelehea hoidmiseks ellu oma kultuurireformi. Homoõigused, mis said valimispäeval toimunud referendumitel hävitava löögi mitmes osariigis, muudetakse tähtsaks ideoloogilise võitluse tandriks Obama ja demokraatliku kongressi poolt.
Illegaalsed immigrandid võivad loota amnestiat, terroristid leebet kohtlemist, abordiõigus lõdvendamist ja relvakandmisõigus kitsendamist. Nende otsuste rakendamine leiab toetust nii kongressis kui obameedias, ei maksa esialgu aga kuigi palju. Pikas perspektiivis toovad need aga kaasa ühiskonna murenemise, nõrgenemise ja allakäigu. Mis ongi põhjus, miks kõik maailma antiamerikanistid Obamat armastavad.
Obama lubas taastada Ameerika maine maailmas, tegelikult vähendab ta Ameerika erilisust, tugevust ja mõju. Kaotajad on nii Ameerika kui maailm.
Artikkel ilmub koostöös Terve Mõistuse Sündikaadiga, www.syndikaat.ee.