Silmaarst Elle Lepik soovitab prilli-läätsekandjatel või neil, kel nägemisega probleeme, lasta silmi kontrollida vähemalt kord aastas.
Kontrollimine aitab silmahaigusi varakult avastada
29. jaanuar 2012, 09:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavaliselt on inimesel silmaarstile asja siis, kui nägemine töntsiks jääb või uusi prille vaja. Millal piisab prillipoes tegutsevate optometristide nõuannetest, millal tuleks silmaarsti poole pöörduda?
Doktor Lepik seletab, et optometristid võivad mõõta vaid nägemisteravust ja määrata läätsi-prille. Kui optometrist märkab silmade kontrollimisel muutusi, millega peaks meditsiin tegelema, saadetakse klient arstide juurde.
Pärnus võtavad silmatohtrid patsiente vastu haiglas, doktor Lepiku kabinet asub kesklinnas DeLange ärimajas.
Kehv nägemine või haigus?
Tihti eiratakse nägemise halvenemist ja avastamata võivad jääda kurjad haigused. Arsti sõnade kohaselt sõitis eelmisel suvel Eestis eribuss, mis kampaania korras võimaldas vanematel inimestel tasuta oma silmapõhju uurida. Selle käigus avastati päris palju silmahaigusi, näiteks kollatähni kärbumist ja glaukoomi.
Glaukoomi loetakse salakavalaks tõveks, kuna nägemine kahjustub tasapisi ja terve silm võib nägemist nii palju kompenseerida, et inimene ei oska haigust kahtlustadagi. Kui lõpuks arstile jõutakse, saab silmade seisundi küll “konserveerida”, kuid nägemist, mis selleks ajaks kaotatud, pole parandada enam võimalik.
“Nõukogude ajal oli kohustus üle 40aastasi inimesi glaukoomi suhtes kontrollida, praegu vastutab igaüks ise,” soovitas Lepik hoolas olla.
Noored tulevad sageli silmaarsti vastuvõtule ülepingutamisest ja silmade kipitamise ja kuivustunde tõttu. Olukorda leevendavad silmatilgad, kuid unustada ei tohiks kõige tavalisemat silmahügieeni: teha arvutiga töötamisel pause, võtta minutike aega silmade lõdvestusharjutusteks, jalutada, kas või kinnisilmi veidi unistada, et silmi puhata.
Lepik selgitas, et kui silma siselihaseid ei lõdvestata, tõmbuvad lihased krampi ja see nõndanimetatud akommodatsioonispasm võib viia lühinägevuse arenemise või süvenemiseni. Mugav on küll paluda aina kangemaid prille, kuid häiret põhjustav spasm aina süveneb.
“Kaasasündinud lühinägelikkust koos silmapõhja muutustega esineb harva, tavaliselt on tegu silmade ülekoormuse tõttu tekkinud nõndanimetatud akadeemilise lühinägelikkusega,” rääkis Lepik. “Olen lugenud soomlaste artikleid, kus soovitatakse lühinägevust leevendada silmaharjutusi tehes ja poole numbri võrra nõrgemaid prille kasutades, aga inimesed on ju mugavad, pigem ostavad veel kangemad prillid või pöörduvad nägemise parandamiseks silmakirurgide poole.”
Nuga või prillid?
Üks nägemise parandamise kirurgilisi mooduseid on silmaläätse asendamine õige kumerusega kunstläätsega. Teise võimalusena tehakse laserkirugiline operatsioon, mille käigus silma sarvkest õhemaks lihvitakse.
“Minu isiklik seisukoht on, et silma ei peaks lõikama muidu kui haiguse korral,” väitis Lepik, soovitades panustada korralikesse prillidesse. “Operatsiooniga saab küll lühinägevus korrigeeritud, aga silma siselihaste pinge jääb püsima ja kui see muutub, võib nägemine taas uduseks muutuda.”
Doktori jutu järgi võiksid silmi spetsiaalse mikroskoobi all aeg-ajalt kontrollida lasta läätsekandjadki, et probleeme ennetada. Mõnikord jääb silma pealispind läätsede all hapnikunälga, mis põhjustab kapillaaride tekke sarvkestas. Kuigi läätsed muutuvad aina kasutajasõbralikumaks, ei soovitata neid pidevalt kanda.
Samuti hoiatas Lepik pidevalt kandmast odavaid turult ostetud prille. “Prillid tuleb ikka individuaalselt retsepti järgi tellida, sest inimeste silmad on erinevad,” soovitas arst prillipoodi usaldada. “Masstoodanguna tehtud prillid võivad tekitada pikemal kandmisel silmade väsimust, pisaravoolu ja ebamugavustunnet.”