Eile avalikustas presidendi kantselei tänavuse riiklike teenetemärkide saajate nimekirja. Tunnustuse ja tänu vääriliseks arvas riigipea 99 Eesti ja välisriikide kodanikku. ”Teenetemärkide saajaid ei ole palju, mis peaks tõstma neist igaühe väärtust ja kaalu,” kirjutas president Toomas Hendrik Ilves otsuse eessõnas.
Eks eri aastatel ole üritatud diskuteerida, kui palju teenetemärke iseseisvuspäevaks oleks Eestile kohane, kuid ühist seisukohta või arusaama pole saavutatud.
Kindlasti on teenetemärke ja nende saajaid, kelle puhul saame rääkida n-ö märgilisusest. Näiteks välisminister Urmas Paet, diplomaat Daniel Erik Schaer ning kaitsepolitseinikud Tõnu Miilvee ja Peeter Oissar, kes teenisid tasu välja seitsme eestlasest pantvangi vabastamise eest Liibanonis.
Küllalt kõrge Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi pälvis Venemaa inimõiguslane Ljudmilla Aleksejeva, kes oma kõrgele vanusele vaatamata julgeb siiani vastu seista sealsele autokraatlikule juhitavat demokraatiat viljelevale režiimile.
Viktoriiniküsimuseks sobib, kes Eesti ohvitseridest saab esimese Eesti kodanikuna pärast 1938. aastat Kotkaristi I klassi teenetemärgi. Selleks on Kilingi-Nõmme linna aukodanik kindral Ants Laaneots. Ikkagi Pärnumaa seosega inimene!
Pärnumaa inimestest tõstaks eraldi esile 1941. aasta Liivamäe lahingu viimaste elusolevate osaliste, sanitari ja meditsiiniõena tegutsenud Juta Saharova ja Leonida Rebase autasustamist.
Vabadusvõitlejate rida hakkab riiklike teenetemärkide saanute lehel lõppema. Näis, kas Toomas Hendrik Ilvesel jätkub mehisust riputada rist rinda Harald Nugiseksile, keda eesti rahvas on meeles pidanud tänumedaliga, kuid eiranud kõik Eesti presidendid.