Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Patsidega itimees Margus Niitsoo on noorim doktor

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Noor doktor Margus Niitsoo otsib elus aina uusi väljakutseid. | FOTO: Margus Ansu/Postimees

Pärnu Koidula gümnaasiumi külastas Eesti noorim teadusdoktori kraadi saanu. Tirisime ta raadioruumi, et esitada mõni küsimus. Las tark ja huvitav mees tutvustab end ise!

Tervist! Mina olen Margus Niitsoo. Ma ei tea, mis mind huvitavaks teeb, aga kahtlustan, et see on doktorikraad, mille 24aastaselt omandasin. See tegi minust Eesti noorima doktori.

Just selleks me teid siia kutsusimegi! Ehk räägiksite ise lähemalt, kuidas on võimalik Eestis saada nii noorelt doktorikraad?

Põhimõtteliselt on see väga lihtne. Lõpetasin gümnaasiumi umbes õiges vanuses, aga tegin bakalaureuse ja magistri kokku kolme aastaga.

See tähendas seda, et pidin võtma igas semestris topelt rohkem aineid, kui õppekavas ette nähtud oli. See otsus sai vastu võetud nii, et kui ma keskkoolis põhiliselt koju minnes seljakoti nurka viskasin, siis ülikoolis leidsin, et tahan end kätte võtta ja oma elus midagi asjalikku teha.

Vaatasin korraks õppekava ja leidsin, et see on natuke lahja minu jaoks. Võtsin lihtsalt niisama palju aineid juurde, kui algul määratud oli.

Kuidas on võimalik oma elurütmi kardinaalselt muuta? Keskkoolis te õppimisele aega ei kulutanud, aga ülikoolis õppemaht lausa kolmekordistus.

Ma ei saa siiski öelda, et ma keskkoolis mitte midagi ei teinud. Vastupidi, keskkoolis töötasin ka, aga seal nõuti minult vähem, kui oleksin võimeline olnud.

Sellest hoolimata, et olin heas koolis, avastasin, et ülikooli esimesel kursusel oli mul paljudes ainetes juba piisav baas. Seetõttu sain keskenduda teistele ainetele.

Miks valisite just informaatika eriala? Kas arvasite, et selle erialaga võib lihtsamalt ja kiiremini kõrgele jõuda?

Pean ütlema, et see lihtsalt juhtus. Võtsin topelt ainepunkte, et ennast motiveerida tööd tegema. Teadsin, et kui pean lõpuks eksami tegema, pingutan selle nimel. Valisin kahel esimesel aastal aineid, mis mulle huvi pakkusid. Pärast neid aastaid avastasin, et mul on sisuliselt magistri õppekava täidetud, paar üksikut ainet oli veel puudu. Nii sain viimasel aastal kõik vajalikud ained tehtud.

Kas kogu selle õppimise kõrvalt jäi aega vabaajategevusteks? Oli teil mõni hobi?

Esimene aasta jäi natuke kitsaks, väga palju aega ei jõudnud hobidele pühendada, sest mul olid tõesti hommikul kaheksast õhtul kuueni tunnid. Kodus tegelesin põhiliselt kodülesannetega. Teisel aastal läks lihtsamaks, sest tugevam baas oli juba all. Eks siis tekkis hobisid juurde, hakkasin ühe võitluskunstiga tegelema. Nüüd hiljuti olen hakanud pilli õppima ja laulma. Ühesõnaga, üritan ikka noore inimese elu elada.

Kas see on müüt, et itimeestel on pikad juuksed? Kas teil on need sellepärast, et olete itimees, või on patsid olnud teil juba natuke varem?

Need on mul peas olnud juba keskkoolist saadik ehk kümme aastat.

Kuidas lõõgastute nüüd, kui doktorikraad on omandatud ja elate nii-öelda tavapärase targa inimese elu?

Hmm. Tööga!? Lõõgastumiseks teen igasuguseid asju. Žongleerin, mängin basskitarri, loen, suhtlen sõpradega. Hobisid mul on, millega tegelda. Igav ei ole.

Võib olla päris kindel, et praegugi oma töö kõrval õpite ja täiendate ennast. Kuidas ja kust leiate motivatsiooni või lasete vana rasva peal liugu?

Ei, vana rasva peal ma kindlasti liugu ei lase. Et sain doktorikraadi üsna tehnilises valdkonnas, otsustasin teha midagi uut ehk praegu olen oma õppekava programmijuht. Tegelen administratiivsete küsimustega. See on väga suur väljakutse, sest see on töö inimestega, siiamaani olen tegelnud ainult arvudega. Arvud ja inimesed on väga erinevad.

Kui nüüd tulevikku vaatate, kas soovite Eestist ära minna või paelub teid mõte, et talendid peavad Eestisse jääma?

Seda on võimatu ennustada. Pärast lõpetamist jäin ikkagi siia, mis oli paljudele üllatus. Väga paljud ütlevad, et peaksin välismaale minema. Ma ise seda meelt ei ole. Arvan, et Eestil on vaja neid inimesi, kes tahavad oma kodumaad paremaks muuta ja hoolivad sellest, et Eestil paremini läheks.

Kas saite pärast doktorikraadi omandamist palju pakkumisi välismaal töötamiseks?

Ei ole seni väga tõsiseid pakkumisi saanud. Pakkumine, mille tegi mulle instituut – tegelda õpetamise ja selle kvaliteedi tõstmisega –, oli väga huvitav. Selle võtsin vastu.

Nagu traditsiooniks kujunenud, laseme saatekülalisel kooliperele midagi motiveerivat öelda.

Tsiteerin varalahkunud Steve Jobsi (firma Apple Inc. üks asutajatest ja kauaaegne peadirektor – toim): „Stay hungry, stay foolish!“

Intervjuu oli eetris Pärnu Koidula gümnaasiumi kooliraadios.

Tagasi üles